(Kokkuvõte)

Konventsioon on esimene õiguslikult siduv mitmepoolne dokument, milles käsitletakse üldiselt vähemusrahvuste kaitset. Selle eesmärk on kaitsta konventsiooniosaliste territooriumidel asuvate vähemusrahvuste eksistentsi. Konventsiooniga tahetakse soodustada vähemusrahvuste täielikku ja tegelikku võrdsust. Sellel eesmärgil luuakse neile sobivad tingimused oma kultuuri alalhoidmiseks ja arendamiseks ning oma identiteedi säilitamiseks.

Konventsioonis sätestatakse vähemusrahvustesse kuuluvate isikutega seotud põhimõtted avaliku elu valdkonnas, näiteks:

• diskrimineerimise keeld;
• tegeliku võrdsuse edendamine;
• kultuuri, religiooni, keele ja traditsioonide edendamine ja säilitamine;
• rahumeelsete kogunemiste vabadus;
• ühinemisvabadus;
• sõnavabadus;
• mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus;
• õigus pääseda juurde massiteabevahenditele ja neid kasutada;
• keele ja haridusega seotud vabadused;
• piiriülesed kontaktid ja koostöö;
• osalemine majandus-, kultuuri- ja ühiskonnaelus;
• sunniviisilise assimileerimise keeld.

Konventsiooni nõuete täitmist kontrollitakse osalevate riikide kohustuslike aruannete alusel. Aruannete läbivaatamise eest vastutab viimselt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, keda abistab ekspertidest koosnev nõuandekomitee.

Nõuandekomitee koosneb kuni 18 liikmest, kelle valib Ministrite Komitee osalevate riikide pakutud kandidaatide seast. Komiteesse ei saa kuuluda kõigi riikide esindajad, mistõttu valimata jäänud kandidaadid kantakse asendusliikmete nimekirja. Nõuandekomiteel on õigus võtta vastu teavet ka muudest allikatest peale riikide aruannete. Näiteks võib ta korraldada kohtumisi valitsuse esindajate ja sõltumatute allikatega. Nõuandekomitee võib liikmesriikide aruannete läbivaatamise käigus korraldada külaskäike vastavatesse riikidesse ning kohtuda sellistel külaskäikudel valitsuse, vabaühenduste, vähemuskogukondade, teadlaste ja muude huvitatud poolte esindajatega.