Vara kaitse (artikkel 1)
See artikkel sätestab üldise reegli, millele järgnevad kaks eriomast reeglit vara kaitseks.
Üldine reegel: „Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada.”
“Omandi” hulka kuuluvad aktsiad, patendid, litsentsid, renditud vara ja sotsiaaltoetused (kui neid kasutatakse seadusliku õiguse kohaselt, mitte oma äranägemise järgi). Paljudel juhtudel, mis puudutavad Ida-Euroopas endiste režiimide all sundvõõrandatud omandit, on olnud otsustav see, kas avaldaja õigus jäi riiklikes seadustes alles; pelk lootus hüvitusele pole piisav.
“Segamatu kasutamisega” kaasneb õigus varale ligi pääseda. Riigile võib olla määratud positiivseid kohustusi, mis kaitseksid omandiõiguste kasutamist, nt ohtlike objektide nõuetekohast hooldamist kodude läheduses.
Juhtumite puhul, mil sekkutakse omandiõigustesse, kuid mis ei kuulu selgelt kahe allesitatud spetsiifilise reegli alla, on Kohus rakendanud üldreeglit ja eeldanud sellega kaasnevat “õiglast tasakaalu” individuaalsete ja üldiste huvide vahel (vt. allpool).
Esimene spetsiifiline reegel: omandi äravõtmine
Äravõtmine on lubatud vaid siis, kui see toimub:
- seaduses ettenähtud tingimustel;
- üldistes huvides;
- rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgiv;
- mõistlikult proportsionaalne („õiglase tasakaalu” test).
Riikidel on suur otsustusõigus selles, mis on “üldsuse huvides”. Kui järgitakse õiguspärast eesmärki, nt sotsiaalset õiglust, on vastuvõetav, kui mõned inimesed võidavad ja teised kaotavad.
Kohtu poolt rakendatav “õiglase tasakaalu test” ei ole nii jäik, kui konventsiooni artiklites 8 kuni 11 esinev “demokraatlikus ühiskonnas vajaliku” testimine. Riik peab selle kohaselt näitama, et on leidnud hea tasakaalu üksikisiku õiguste ja avaliku huvi vahel. Seda ei saavutata, kui üksikisik (või ettevõte) peab kandma ülemääraseid kulusid või kui tal pole piisavalt menetlusvõimalusi, et äravõtmist vaidlustada.
Teine spetsiifiline reegel: omandikontroll
Teise lõigu alusel võivad riigid “vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks”.
Omandikontroll võib hõlmata näiteks:
- varade võõrandamist või rahatrahvi kohtute või maksu- või tolliametnike poolt;
- nõudeid vara konkreetsel viisil kasutamiseks, nagu planeeringu ja rendi piirangud;
- müügilitsentsi ära võtmine, nt alkoholi müügiks.
Kontroll peab toimuma:
- seaduses ettenähtud tingimustel;
- üldistes huvides;
- rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgiv;
- mõistlikult proportsionaalne („õiglase tasakaalu” test).
Selle reegli puhul on riikide otsustusõigus isegi laiem kui esimese puhul: omandi kasutamise kontrolliks võib riik jõustada seadusi, mis on antud eesmärgiks “vajalikud”. Kaebajad peavad näitama, et nende kanda olid ülemäärased kulud, nagu siis, kui 11 aastat jõus olnud rendi reguleerimise kava rakendas eraomanikele väga tõsiseid piiranguid (Hutten-Czapska v. Poland).
Riigiametnike kohustused
Tavaliselt tegelevad konfiskeerimise ja muudel viisidel omandiõigustesse sekkumisega seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja kohtud, aga selles valdkonnas võivad jõudu rakendada ka tolli- ja maksuametnikud, üüripiirangutega tegelevad ja teised riigiametnikud. Nad peavad kindlustama, et:
- 1. nende tegevus vastab seadustele;
- 2. järgib üldsuse huvi;
- 3. leiab õiglase tasakaalu üksikisiku ja avalikkuse huvide vahel.
Õigus haridusele (artikkel 2)
“Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele”, mis on praktikas õigus pääseda ligi sellisele haridusele, mida riik pakub ja reguleerib. Eeskirjad võivad näiteks muuta hariduse teatud eani kohustuslikuks, lubada (või keelustada) koduõpetuse ja võimaldada koolidel sõnakuulmatuid õpilasi õppetöölt kõrvaldada. Artikkel ei nõua kindlat haridussüsteemi, veelgi vähem ligipääsu kindlaksmääratud koolile. See on riikliku ja erahariduse suhtes neutraalne ning seda on tõlgendatud kui garantiid vabadusele asutada erakoole.
Tagatud riiklik ja eraharidus peab austama vanemate religioosseid ja filosoofilisi tõekspidamisi. Aga senikaua, kuni õppekava ja koolitus on objektiivsed ja mitmekülgsed, ei loeta rikkumiseks tõsiasja, et nad võivad mõne vanema tõekspidamistele vastu käia.
Õigus vabadele valimistele (artikkel 3)
Selle asemel, et õigusi kinnitada, kohustab see artikkel riikidel “mõistlike ajavahemike järel läbi viima salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel”. Kohus on sellest kohustusest tuletanud õiguse hääletada ja õiguse valimistel kandideerida.
Artikkel ei nõua kindlaksmääratud valimissüsteemi ja riikidel on suur valikuvabadus valimiste, samuti kandidaatidele seatavate tingimuste reguleerimisel. Üldise valimisõiguse põhimõte on aga väga tugev ja riigid on rangelt kohustatud põhjendama, miks mõnedel isikutel ja inimkategooriatel, näiteks vangidel, hääletusõigust pole.
