Töö on inimväärse elu eeltingimus. Lisaks elatisele teenimisele aitab see kaasa meie isiksuse arengule, tugevdab kogukondi ja ühiskonda üldiselt. Siiski ei soodusta igasugune töö isiklikku ja erialast arengut. Inimväärset elu toetab ainult korralik töö.
Õigus tööle on sotsiaalsete ja majanduslike õiguste rühma kuuluv inimõigus. Nagu järgmistest lõikudest nähtub, tähendab õigus tööle midagi enamat kui lihtsalt võimalust töötada.
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) asutati 1919. aastal Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles’ rahu ühe osana.
1946. aastal sai tööorganisatsioonist ÜRO esimene valdkondlik agentuur ning see on tänaseni ainus valitsustevaheline organisatsioon, kus vabaühendused töötavad võrdsetel alustel koos valitsuste esindajatega.1 ILO on rahvusvaheline organ, mis vastutab rahvusvaheliste tööstandardite väljatöötamise ja tutvustamise eest.
Ei saa olla püsivat rahu ilma sotsiaalse õigluseta.
Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikiri
ILO on koostanud mitmeid tööliste õigusi kaitsvaid rahvusvahelisi konventsioone2, sh:
sunniviisilise töö keelamise konventsioon, 1930;
konventsioon ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta, 1948;
konventsioon organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse kohta, 1949;
võrdse tasustamise konventsioon, 1951;
sunniviisilise töö kaotamise konventsioon, 1957;
töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon, 1958;
töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsioon, 1973;
konventsioon lapsele sobimatu töö kohta, 1999.
Küsimus: Kas teie riik on need ILO konventsioonid ratifitseerinud?
Õigus tööle
Õigus korralikule tööle on sätestatud mitmetes rahvusvahelistes ja piirkondlikes lepingutes, näiteks inimõiguste ülddeklaratsioon, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, lapse õiguste konventsioon, ILO konventsioonid, Euroopa sotsiaalharta ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta.
Õigus tööle hõlmab kõiki töö vorme, kaasa arvatud palgatöö, ettevõtjana töötamine, kodus töötamine ja muud sissetulekut andvad tegevused. Õigust tööle ei tuleks tõlgendada kui absoluutset ja tingimusteta õigust töö saamisele.3 Pigem tähendab õigus korralikule tööle seda, et igal inimesel peab olema võimalus teenida elatist piisavalt kvaliteetse tööga, mida tehes tema õigused on kaitstud ning mis võimaldab teenida piisavalt sissetulekut ja tagab piisava sotsiaalkaitse. Seega saab õiguses korralikule tööle eristada kolme aspekti: õigus tööle, tööl kehtivad õigused ja õigus piisavale sotsiaalkaitsele4.
Küsimus: Kas töötu olemine rikub teie õigust tööle?
Õigus tööle
Ilma tööta on elu mäda. Kui aga tööl pole hinge sees, lämmatab ja suretab see elu. Albert Camus
Õigus tööle tähendab, et meie riigid peavad looma sellise sotsiaalse, majandusliku ja füüsilise keskkonna, kus igal inimesel on võimalik teenida elatist inimväärse tööga.
Näiteks peavad riigid tööõiguse tagamiseks vastu võtma ja rakendama riikliku tööhõivestrateegia, pakkuma tehnilise ja kutseõppe programme, kaitsma töötajaid ebaseadusliku töölt vabastamise eest ning looma seadusi, mis kaitsevad inimesi töö saamisel igasuguse diskrimineerimise eest.
Tööl kehtivad õigused
Igaühel on õigus õiglastele ja soodsatele töötingimustele, kaasa arvatud ohutu töökoht, õiglane palk, võrdne tasu sama väärtusega töö eest, võrdsed võimalused, mõistlik töö- ja puhkeaeg ning õigus organiseeruda ja kollektiivläbirääkimisi pidada. Seega eeldab õigus korralikule tööke sunniviisilise töö, lapstööjõu ja orjusega sarnanevate töötingimuste keelustamist.
Piisav sotsiaalkaitse
Õigus korralikule tööle eeldab ka seda, et meie riigid peavad looma hästi läbi mõeldud ja piisavad sotsiaalkaitse mehhanismid isikutele, kes poliitiliste või majanduslike kriiside tagajärjel ei leia püsivat töökohta.5
Õigus tööle Euroopa nõukogu Euroopa sotsiaalhartas
Ilma sisuka tööta kaob meeste ja naiste elu mõte. Fjodor Dostojevski
Euroopa sotsiaalharta võeti vastu 1961. aastal ja seda muudeti 1996. aastal. Hartaga tagatud õigused puudutavad kõigi inimeste igapäevaelu, kaasa arvatud tööelu: sunniviisilise töö ja lapstööjõu kasutamise keeld, 15–18-aastaste töötajate kaitse, õigus teenida elatist vabalt valitud kutsealal, täistööhõive tagamisele suunatud majandus- ja sotsiaalpoliitika, õiglased töötingimused, kaitse seksuaalse ja psühholoogilise ahistamise eest, õigus luua ametiühinguid ja pidada kollektiivläbirääkimisi, kaitse töölt vabastamise korral, õigus streikida, puudega inimeste õigus tööd saada.
Harta sisaldab ka kontrollimehhanismi, mille aluseks on riikide esitatavad aruanded (1991. aasta protokoll), ning kollektiivkaebuste süsteemi (1995. aasta protokoll), mis lubab muu hulgas ametiühingutel ja vabaühendustel esitada Euroopa sotsiaalõiguste komiteele kollektiivkaebusi.
Euroopa sotsiaalharta rakendamine praktikas
Rahvusvaheline Juristide Komisjon (ICJ) vs. Portugal (1/1998)
ICJ väitis, et Portugal on rikkunud Euroopa sotsiaalharta artikli 7 lõike 1 nõudeid (vanuse alammäär töösuhte alustamisel on 15 aastat), kuna lapstööjõu kasutamise üle ei ole teostatud nõuetekohast järelevalvet. Väidetavalt töötas paljudes majandussektorites ebaseaduslikult tervist kahjustavates tingimustes suur hulk alla 15 aasta vanuseid lapsi. Portugali valitsus vaidlustas komisjoni esitatud arvud ning väitis, et tasuta töö perekonnas ei kuulu artikli 7 kohaldamisalasse. 1999. aastal leidis Euroopa sotsiaalõiguste komitee, et Portugal on artikli 7 nõudeid rikkunud, ning kinnitas, et alla 15 aasta vanuste laste töölevõtmise keeld kehtib ka perefirmades töötavate laste suhtes.
Bulgaaria sõltumatute ametiühingute liit, ametiühinguliit Podkrepa ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon vs. Bulgaaria (32/2005
Kaebuses väideti, et Bulgaaria seadused piiravad streigiõigust tervishoiu-, energeetika- ja sidesektoris ning riigiteenistujate ja raudteelaste suhtes viisil, mis ei ole kooskõlas muudetud Euroopa sotsiaalhartaga. Euroopa sotsiaalõiguste komitee leidis, et Bulgaaria seadustes kehtestatud streigiõiguse piirangud raudteesektoris ning riigiteenistujatele üksnes sümboolselt streigiks nimetatud aktsioonide lubamine ja nende kollektiivse tööst loobumise keeld on vastuolus harta nõuetega.6
Euroopa Liidu põhiõiguste harta
Kui Euroopa Liidu põhiõiguste harta 2009. aasta detsembris siduvaks muutus, omandas Euroopa Liiit (EL) pädevuse mitmete töö- ja sotsiaalelu aspektide üle, mis varem kuulusid riigivalitsuste vastutusalasse7. Õigus tööle on tagatud harta artikliga 15: „1. Igaühel on õigus teha tööd ja tegutseda vabalt valitud või vastuvõetaval kutsealal; 2. Igal liidu kodanikul on vabadus otsida tööd, töötada, teostada asutamisõigust ning pakkuda teenuseid kõikides liikmesriikides.”Lisaks on hartas sätestatud sellised solidaarsusõigused nagu töötajate õigus olla informeeritud ja ära kuulatud, kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus, õigus kasutada tööhõiveteenuseid, kaitse põhjendamatu vallandamise korral, head ja õiglased töötingimused, keeld kasutada laste tööjõudu ja noorte töötajate kaitse.
Tööelu ja noorus
Inimene peab töötama ja julge olema, kui ta tahab tõeliselt elada. Vincent van Gogh
Tööl käimine ei tähenda ainult võimalust ennast ülal pidada. See on ühtlasi vahend elukogemuste saamiseks. Töö kaudu omandavad inimesed (eriti noored) mitmeid oskusi alates esmastest tööoskustest kuni suhtlemisoskusteni.
Töötus ja halvad töötingimused moodustavad ühe osa suurest probleemipuntrast, mis takistab inimeste täisväärtuslikku arengut ning nende väärikuse säilitamist. Näiteks ei saa töötud selle tagajärjel lubada endale ja oma ülalpeetavatele piisavaid elamistingimusi, võib tekkida suur hulk „musti” töökohti, mis vähendavad töötajate turvalisust ja nende võimet oma õigusi kaitsta, ning tekib vajadus töötuid abistava ulatusliku sotsiaalkindlustussüsteemi järele.
2011. aastal korraldas Euroopa Noortefoorum üleeuroopalise uuringu Euroopa praktikantide kohta, et välja selgitada, miks viimane noortepõlvkond näib olevat muutunud „praktikantide põlvkonnaks”. Uuringust ilmneb, et praktikandina töötamine on muutunud Euroopas normiks ning pea ainsaks võimaluseks, kuidas noored saavad tööturule siseneda. Täpsemad andmed näitavad, et praktikante kasutatakse endiselt täiskohaga palgaliste töötajate asemel. Nõue, et palgalisele töökohale kandideerijad oleksid eelnevalt läbinud mitu tööpraktikat, võib tekitada töötajate „kadunud põlvkonna”, kellel ei avane kunagi võimalust täielikult tööturule siseneda.
Üks praktikant, kes oli töötanud kokku neljas kohas, kirjeldas oma kogemust nõnda: „Tööandjad teavad, et nad ei pea praktikantidele midagi maksma, sest värsked koolilõpetanud „vajavad” töökogemust ning seetõttu eeldavad tööandjad, et äsja tööle võetud töötajad teavad kõike juba esimesest päevast alates.” See tsitaat näitab, et praktikandina töötamise kogemus on saanud tööturule sisenemise kohustuslikuks eeltingimuseks, kuid mõne arvates võivad praktikandikohad muutuda omaette väikeseks tööturuks, kus tööle kandideerijad on nõus tegema tööd madala palga eest (või ka tasuta).
Koolist lahkumine ja tööellu sisenemine on noorte inimeste isiklikus ja kutsealases arengus otsustava tähtsusega etapp, mis mõjutab neid kogu järgneva elu jooksul. Noorena töötuks jäämisel võivad olla tõsised tagajärjed. Noorte töötust seostatakse sageli sotsiaalsete ja terviseprobleemidega, nagu vägivald, kuritegevus, enesetapud, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine.
Küsimus: Kas teie olete juba saanud oma esimese palgalise töökoha?
Noorte töötuse määr on tihti kõrgem kui täiskasvanutel. See vahe võib olla suur või väike sõltuvalt igas riigis valitsevast olukorrast.
Noorte suurel töötusel võib olla mitmesuguseid põhjuseid. Näiteks Euroopas töötavad tavaliselt just noored ajutiste töölepingute alusel või jäävad kinni tasuta ja pikaajaliste praktikandikohtade tsüklisse8. Samuti võivad noorte töötust põhjustada tehnilised ja korralduslikud muutused, mis on tekitanud nõudluse kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate järele, kogenud töötajate eelistamine tööandjate poolt ning tööturukriis, mille tõttu üldine töökohtade arv on vähenenud ja töötus on suurenenud. Tööstusharudes, kus tööjõukulud moodustavad suure osa tootmise kogukuludest, on töötamisvõimalusi vähendanud globaliseerumine ja tootmise üleviimine odavama tööjõuga riikidesse. Viimasel kahel aastakümnel on Euroopas kõige rohkem töökohti kaotanud rõiva- ja tekstiilitööstus, naha- ja jalatsitootmine, laevaehitus ja metallitööstus.9.
Kadunud põlvkond?
Noored inimesed on üleesindatud ajutiste töötajate seas ning töötavad sagedamini ohtlikes tingimustes. ILO hinnangul on „probleem eriti aktuaalne kõrge sissetulekute tasemega riikides, kus ei tohi lasta tekkida kadunud noortepõlvkonnal, kelle töövõimalused on ülemaailmse kriisi tagajärjel oluliselt vähenenud".10
2011. aastal kerkisid Euroopa töötusenäitajad rekordtasemele, põhjustades massilisi noorte meeleavaldusi ja proteste. Sama aasta juuni seisuga oli Ühendkuningriigis töötu iga viies 16–24-aastane noor ning Hispaanias oli noorte töötuse tase tervelt 44,3% – kõrgem kui kuskil mujal Euroopas. Kreekas oli noorte töötus 36%, Portugalis 27,8% ja Iirimaal 31,5%.11
2011. aastal elas üksnes Euroopa Liidus hinnanguliselt 7,5 miljonit noort, kes ei töötanud, ei õppinud ega osalenud koolitusel.
Noorsootöö võib oluliselt kaasa aidata noorte töötuse vastu võitlemisele. Noorteorganisatsioonide ja ‑keskuste korraldatud mitteformaalse hariduse kursused ja programmid aitavad noortel omandada sisuka töö saamiseks vajalikke oskusi ning on oma tõhusust praktikas tõestanud. Teised organisatsioonid toetavad jällegi noorte ettevõtlust ning mõned isegi rahastavad väikesi projekte, mis võimaldavad noortel ettevõtjatena ise endale tulevikku rajada.
Euroopa noorte ettevõtjate konföderatsiooni (European Confederation of Young Entrepreneurs) eesmärk on tõsta noorte ettevõtluse majanduslikku ja sotsiaalset taset Euroopas. (www.yes.be)
Euroopa Noortefoorumi tegevuses on tööhõive üks prioriteetseid valdkondi. Foorum analüüsib tööhõives valitsevat olukorda, sõlmib strateegilisi partnerlussuhteid ning sõnastab poliitilisi nõudmisi, et parandada noorte olukorda tööturul. Foorum leiab, et noorte kaasamine tööturule on kollektiivne ülesanne, millesse peavad võrdselt panustama nii riigiasutused, sotsiaalpartnerid kui ka noorteorganisatsioonid.12
Lapstööjõud
ILO määratluse kohaselt on lastele sobimatu töö selline, mis jätab neid ilma lapsepõlvest, potentsiaalist ja väärikusest ning kahjustab nende kehalist ja vaimset arengut.
Peetakse silmas tööd, mis on lastele vaimset, füüsiliselt või moraalselt ohtlik ja kahjulik ning takistab hariduse omandamist järgmistel põhjustel:
ei võimalda neil koolis käia;
sunnib neid koolist enneaegselt lahkuma;
sunnib neid ühendama kooliskäimist liiga pikkade ja raskete tööpäevadega."13
ILO hinnangul oli 2010. aastal maailmas 215 miljonit töötavat last. Lapstööjõu kasutamine võib olla lubamatu mitmetel asjaoludel. Esiteks võidakse kasutada lapsi, kes on liiga noored ja peaksid koolis käima. Teiseks võidakse lastele, isegi kui nad ületavad vanuse alammäära, anda tööd, mis on alla 18-aastastele isikutele sobimatu. Kolmandaks sunnitakse lapsi sageli tööle kõige hullemates võimalikes vormides, näiteks orjandus, prostitutsioon, relvakonfliktid ning tervist, turvalisust või kõlblust kahjustav töö.14
Küsimus: Millist tööd teevad lapsed teie kogukonnas?
Rahvusvaheline Tööorganisatsioon on pikka aega võidelnud lapstööjõu kasutamise vastu ning on sel teemal vastu võtnud mitmeid soovitusi ja konventsioone. Konkreetselt lapstööjõu küsimust käsitletakse kahes ILO konventsioonis:
Lapsele sobimatu töö keelustamise konventsioon (1999) jõustus 2000. aastal. 2010. aasta juuniks oli selle ratifitseerinud 172 riiki. Konventsioon määratleb lastele sobimatu töö järgmiselt:
kõigis vormides orjapidamine, nagu lastega kaubitsemine või nende värbamine sunniviisilisele tööle, võlaorjuses pidamine, laste kasutamine sõjas ja relvakonfliktides;
kõik lapsi seksuaalselt ärakasutavad tegevused, nagu prostitutsioon, pornograafia või pornograafilised etendused;
lapse kasutamine mis tahes ebaseaduslikus tegevuses, eriti narkootiliste ainete tootmises või nendega kaubitsemises;
töö, mis oma laadi või tingimuste tõttu on kahjulik lapse tervisele, turvalisusele või heaolule (nn „ohtlik töö”).15
Töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsioon (1973) rõhutab kohustust viia ellu riiklikku poliitikat, mis on kavandatud laste töö tõhusaks kaotamiseks, ja järk-järgult tõsta töölevõetava isiku vanuse alammäära tasemeni, mis on kooskõlas noorte füüsilise ja vaimse arenguga.
Ametiühingud, töötajate huvide kaitse
Kellelegi ei piisa üksnes andekusest. Jumal annab talendi, töö enesega muudab talendi geniaalsuseks. Anna Pavlova
Ametiühingud on töövõtjate ühendused (samuti on olemas tööandjate ühendused), mille põhieesmärk on esindada töövõtjate huvisid suhetes tööandjatega. Õigus ametiühinguid luua ja nendega liituda ning õigus pidada kollektiivläbirääkimisi on laialdaselt tunnustatud inimõigused.
Ametiühingute ajalugu ulatub tagasi 18. sajandisse, kui tööstusrevolutsiooni tagajärjel liitusid tööjõuga naised, lapsed, maapiirkondade elanikud ja sisserändajad ning tekkis hulk uusi rolle. Töötajate õigused on kahtlemata suurenenud, olgugi et see on toimunud pikkamööda, ning ametiühingutel on olnud selles protsessis määrav osa.
Rahvusvaheline töötajate solidaarsuse päev: 1. mai
1. mail meenutatakse kogu maailmas töörahva võitlust oma õiguste eest. Maipüha kasvas välja võitlusest kaheksatunnise tööpäeva pärast ajal, kui töölisi sunniti töötama 10, 12 või 14 tundi päevas. Maipüha said alguse 1886. aastal Ameerika Ühendriikides toimunud streikidest ja meeleavaldustest.Peagi muutus 1. mai iga-aastaseks tähtpäevaks. Üha suurem hulk maailma töötajaid üha enamates riikides hakkas tähistama maipüha töörahvapühana. 1891. aastal tähistati maipüha esmakordselt Venemaal, Brasiilias ja Iirimaal.
Ametiühingute roll võib olla Euroopa riikides väga erinev. Totalitaarse minevikuga riikides võttis riigivõim ja poliitiline ladvik ametiühingud enda kontrolli alla või asutas neid ning muutis nad oma rõhumisrežiimi tööriistaks. Selle tagajärjel suhtuvad paljud inimesed ka täna ametiühingutesse skeptiliselt ning alles viimasel ajal on selliste riikide töötajad hakanud mõistma ametiühingute positiivset rolli nende õiguste eest võitlemisel. Erinevusi võib leida ka Euroopa ametiühingute ülesannete ja organisatsioonilise ülesehituse vahel. Enamikus riikides on ametiühingud koondunud ametiühinguliitudesse.
Solidaarsus
Solidarność (Solidaarsus) oli 1980. aastatel Poolas populaarsust võitnud ametiühinguliikumine. Liikumine loodi 14. detsembril 1970. aastal, kui laevaehitajad otsustasid korraldada protesti ning politsei nende marsi laevatehasest Gdański kesklinna julmalt laiali ajas. 1980. aasta suvel toimunud streigid näitasid, et Solidaarsus oli kanda kinnitanud kui ühiskondlike ja demokraatlike muutuste eestvedaja. Selle liikmete arv tõusis üle üheksa miljoni. Valitsuse repressiivne poliitika sai kõigile nähtavaks, kui Solidaarsus keelustati ning oli sunnitud mitme aasta jooksul tegutsema põranda all.
Töötajate solidaarsus inimõiguste kaitsel
Ma tahan, et te teaksite, et meie seisame teie kõrval samuti, nagu teie seisite meie kõrval. Ma ütlen teile, et ükski vägi ei suuda inimeste tahet kõigutada, kui nad usuvad oma õigustesse. Kui nad tõstavad valjult ja selgelt oma hääle ja võitlevad ekspluateerimise vastu.
Kamal Abbas, Egiptuse ametiühingute ja töölisteenuste sõltumatu keskuse koordinaator, solidaarsussõnum USA töölistele, 20. veebruar 2011
Lisaks paremate töötingimuste eest võitlemisele on ametiühingutel olnud (ja on tänapäeval) roll ka ühiskondlike liikumiste algataja ja sotsiaalsete muutuste mõjutajana.
1963. aastal, kui apartheidirežiim oli endiselt võimul, keeldusid Taani dokitöölised lossimast Lõuna-Aafrika Vabariigist tulnud laeva. Seda eeskuju järgisid ka Rootsi, San Francisco ja Liverpooli ametiühinguliikmed, kes keeldusid Lõuna-Aafrika Vabariigi kaupu laevadelt maha laadimast, et näidata solidaarsust rõhututega.
2009. aastal teatasid Lõuna-Aafrika Vabariigi dokitöölised, et nad keelduvad lossimast Iisraelist saabunud laeva.16 Seepeale tegi sama ka Rootsi dokitööliste ametiühing17 , kes otsustas kehtestada üheksaks päevaks blokaadi kõigile Iisraeli laevadele. Sellega väljendati protesti Iisraeli poolt toime pandud humanitaarabi vedanud flotilli ründamise ja okupeeritud Gaza sektori blokaadi vastu.
Ametiühingute ähvardamine ja tagakiusamine
Oma iga-aastases uuringus märkis Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon (ITUC), et 2009. aastal tapeti 101 ametiühingutegelast, enamik neist Ladina-Ameerikas. Lisaks tapmistele rünnati, arreteeriti ja peeti kinni tuhandeid töötajaid, kes protestisid ühiselt kahjulike töötingimuste vastu, nõudsid õiglast palka või tõhusamaid meetmeid ülemaailmse rahandus- ja majanduskriisi tagajärgede likvideerimiseks.18
Töö õpetab tegijat.
Eesti vanasõna
ITUCi andmetel kasutavad tööandjat ka Euroopas, vaatamata ametiühingute õigusi kaitsvatele seadustele, ametiühingusse kuuluvate töötajate suhtes ebaausaid võtteid, näiteks teisele töökohale üleviimine, palgakärped, vallandamised, ahistamine ja manipuleerimine.19
Küsimus: Kas teie riigis on ohutu ametiühingusse astuda?
ITUCi teatel moodustasid Moskva oblasti Domodedovo linnas asuva Nestlé veejahuteid tootva tehase töötajad 2009. aastal ametiühingu, et võidelda palkade vähendamise ja halvenevate töötingimuste vastu. Ettevõtte juhtkond alustas seepeale ametiühingu vastast tegevust. Töökoormus jagati diskrimineerivalt sel moel, et ametiühingu liikmetel ei olnud võimalik ettenähtud aja jooksul oma ülesandeid ega tootmisnorme täita.20
Noored ja ametiühingud
Võite liituda Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni (International Trade Union Confederation, ITUC) või Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (European Trade Union Confederation, ETUC) gruppidega Facebookis või jälgida neid Twitteris aadressidel @ituc ja @etuc.
Ametiühingud teevad praegusajal suuri jõupingutusi, et suurendada noorte liikmete arvu. Paljud ühingud koostavad tööplaane, milles arvestatakse noorte töötajate vajaduste ja olukorraga ning nähakse ette sobivad struktuurid, mis võimaldavad noortel ametiühingute töös osaleda. Noorte osalemine ametiühinguliikumises aitab lahendada ka noorte töötuse probleeme.
Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni noortekomitee esindab noorte töötajate huvisid konföderatsioonis. Noortekomitee jälgib, et poliitikadokumentides kajastuks ka noorte perspektiiv, ning võtab seisukohti noorte tööeluga seotud küsimustes. ETUCi noortekomitee korraldab mitteformaalse hariduse tegevusi, näiteks õppepäevi, konverentse, seminare ja kampaaniaid, et kaitsta noorte töötajate inimõigusi Euroopas.
Operatsioon Ville
2009. aastal otsustasid Soome noored aktivistid juhtida tähelepanu noorte töötuse probleemile interneti sotsiaalvõrkude abil. Näidisjuhtumiks valiti 26-aastane Ville Karhu, kes oli neli kuud töötu olnud. Loodi Facebooki lehekülg „Operatsioon Ville”, millega liitus juba mitu päeva enne operatsiooni algust sadu inimesi, kes pakkusid välja ideid ja ettepanekuid, kuidas Villele tööd leida. Operatsiooni toimumispäeval moodustasid aktivistid „patrulle” ja läksid tänavatele Villele tööd otsima. Operatsioonile tuli edu soovima isegi Soome tööminister. Lisaks sellele kajastas sündmusi noorte seas populaarne raadiojaam, mis edastas iga tunni järel ülevaateid operatsiooni edenemisest. Päeva lõpuks oli operatsiooni eesmärk saavutatud ja Ville oli töökoha leidnud.21
Ühe kahju on kõigi kahju.
Ametiühingute moto