Igaühel on õigus üksikult ja koos teistega edendada inimõiguste ja põhivabaduste kaitset ja teostamist riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil ning selle poole püüelda.

ÜRO deklaratsioon inimõiguste kaitsjate kohta, artikkel 1

Mis on vabaühendused?

Vabaühenduse või mittetulundusühingu mõiste hõlmab paljusid erinevaid organisatsioone, mis koos moodustavad kodanikuühiskonna. Selliseid organisatsioone iseloomustab üldiselt asjaolu, et nad ei ole loodud majandusliku tulu teenimiseks. Selliselt määratletuna võib vabaühendustel olla väga palju asutamise põhjusi ja tegevusalasid. Vabaühenduste seas on nii väikesi surverühmi, mis tegelevad konkreetsete keskkonnaprobleemide või kindlate inimõiguste rikkumistega, kui ka heategevuslikke haridusorganisatsioone, naispagulaste ühendusi, kultuuriseltse, usuorganisatsioone, sihtasutusi, humanitaarabi organisatsioone – loetelu on lõputu. Skaala teises otsas on tohutud rahvusvahelised organisatsioonid, millel on sadu või isegi tuhandeid esindusi ja liikmeid maailma eri osades.

Käesolevas osas vaatleme põgusalt selliste organisatsioonide olulist minevikulist ja praegust rolli inimõiguste kaitsmisel kogu maailmas. Olukordades, kus riik ohustab üksikisikute inimväärikust, täidavad vabaühendused peaaegu igal tasandil väga olulisi ülesandeid, et

• võidelda üksikrikkumiste vastu kas otseselt või kohtutes arutusel olevate näidisjuhtumitele toetuse avaldamise teel; 
• pakkuda otsest abi isikutele, kelle õigusi on rikutud; 
• teha lobitööd riiklike, piirkondlike või rahvusvaheliste õigusaktide muutmiseks;
• aidata kaasa selliste õigusaktide sisulisele tõlgendamisele;
• suurendada elanikkonnas teadmisi ja teadlikkust inimõigustest.

Lisaks vabaühenduse tegevuse otsestele tulemustele ja sellega kaasnevale optimismile, et inimõiguste kaitse maailmas on võimalik, on vabaühendused olulised ka seetõttu, et need on kogu maailmas üksikisikutele ja rühmadele kõige kergemini kättesaadavad vahendid oma õiguste kaitsmiseks. Sarnaselt paljude teiste organisatsioonidega juhivad neid eraisikud, kuid suur osa nende tugevusest põhineb kogukonnaliikmete üldisel toetusel ja vabatahtlikul abil. See muudab nad oluliseks kõigi inimeste jaoks, kes tahaksid kuidagi kaasa aidata inimõiguste olukorra parandamisele maailmas.

Inimõigustega tegelevate vabaühenduste liigid

1993. aasta ÜRO inimõiguste maailmakonverentsil ehk Viini konverentsil osales 841 vabaühendust kogu maailmast. Kõigil neil oli enda sõnul mõni inimõigustega seonduv eesmärk. Kuigi see on muljetavaldav arv, moodustas see tegelikult ainult tillukese osa kõigist inimõiguste kaitsmisele pühendunud maailma vabaühendustest.

Enamik ise ennast inimõigusorganisatsioonideks nimetavaid ühendusi tegeleb kodaniku- ja poliitiliste õiguste kaitsega. Rahvusvaheliselt kõige tuntumad sellised organisatsioonid on Amnesty International, Human Rights Watch, Rahvusvaheline Inimõiguste Föderatsioon (International Federation for Human Rights), Human Rights First ja Inerights. Ent kodaniku- ja poliitilised õigused moodustavad vaid ühe osa rahvusvahelise üldsuse tunnustatud inimõigustest ning pidevalt tekib juurde uusi õigusi. Kui me seda arvestades nimetame inimõigusorganisatsioonideks kõiki neid vabaühendusi, kes võitlevad näiteks vaesuse, vägivalla, rassismi, terviseprobleemide, kodutuse või keskkonnakahjustuste vastu, kasvab ühel või teisel moel inimõigustega tegelevate organisatsioonide arv maailmas sadade tuhandeteni.

Küsimus: Kas teate oma riigis mõnda inimõiguste eest võitlevat vabaühendust?

Kuidas nad protsessi mõjutavad?

Vabaühendused võivad inimõiguste kaitsega tegeleda eri etappidel või tasanditel ning nende kasutatavad strateegiad sõltuvad nende eesmärkide laadist – kas need on konkreetsed või üldised, lühi- või pikaajalised, kohaliku, riikliku, piirkondliku või rahvusvahelise ulatusega jne.

a. Otsene abi

Väga sageli pakuvad sotsiaalsete ja majanduslike õiguste vallas tegutsevad vabaühendused inimõiguste rikkumise ohvritele otseselt mingeid teenuseid. Selleks võib olla humanitaarabi, kaitse või uute oskuste omandamiseks pakutav koolitus. Kui vastav õigus on seadusega tagatud, võivad vabaühendused pakkuda ohvritele õiguskaitset või nõustamist oma nõuete esitamise kohta.

 Paljudel juhtudel ei ole rikkumise ohvri või inimõiguste kaitsja otsene abistamine siiski võimalik või ei ole see kõige otstarbekam moodus organisatsiooni ressursside kasutamiseks. Sellises väga sageli esinevas olukorras peavad vabaühendused lähtuma pikast perspektiivist ning leidma muid võimalusi rikkumise heastamiseks või sarnaste rikkumiste ärahoidmiseks tulevikus.

b. Tõeste andmete kogumine

Väga paljude vabaühenduste tegevusstrateegia aluseks on eesmärk ebaõigluse toimepanijad avalikkuse ette tuua. Väga sageli õnnestub valitsustel rahvusvahelistest lepingutest või muudest õigusnormidest tulenevate kohustuste täitmisest kõrvale hiilida lihtsalt seetõttu, et avalikkus ei ole kursis sellega, millist tegelikku mõju valitsuse poliitika avaldab. Sellekohaste andmete kogumine ning nende põhjal valitsustelt läbipaistvuse nõudmine on äärmiselt oluline vahend valitsustelt aru nõudmiseks, mida vabaühendused sageli kasutavad. Nad püüavad inimestele või valitsustele survet avaldada, tehes kindlaks mõne inimeste õiglustunnet riivava probleemi ning tuues selle siis avalikkuse ette.

  Kaks organisatsiooni, mis on hästi tuntud oma täpse järelevalve ja aruannete poolest, on Amnesty International ja Rahvusvaheline Punase Risti Komitee. Mõlema organisatsiooni seisukohad on kõrgelt hinnatud nii avalikkuses kui ka ÜRO tasandil, kus nende aruandeid kasutatakse ametlikus järelevalves riikide üle, kes on tunnistanud rahvusvahelised lepingud endale siduvaks.

c. Kampaaniad ja lobitöö

Rahvusvahelised organisatsioonid korraldavad sageli kampaaniaid ja huvikaitsetegevusi, et saavutada poliitika muutmist. Ka selles valdkonnas on arvukalt võimalikke meetodeid ning iga vabaühendus valib selle, mis sobib kõige paremini tema eesmärkide, sõnumi sihtrühma ja muidugi ka olemasolevate ressurssidega. Allpool on loetletud mõned sagedamini kasutatavad võtted.

• Kirjade kirjutamise kampaania on meetod, mida on tõhusalt kasutanud Amnesty International ja paljud teised. Inimesed ja organisatsioonid „pommitavad” valitsusametnikke tuhandete kirjadega, mida saadetakse kõikjalt maailmast. 
• Tänavaaktsioone või meeleavaldusi koos nendega tavaliselt kaasneva meediakajastusega võib kasutada juhul, kui organisatsioon tahab saada avalikkuse toetust või juhtida avalikkuse tähelepanu mõnele probleemile ja valitsuse häbiväärsele käitumisele. 
• Meedial on lobitegevuses sageli oluline koht ning üha suuremaks muutub tänapäeval ka sotsiaalmeedia ja interneti roll. 
• ÜRO järelevalveorganitele esitatakse variaruandeid, milles vabaühendus esitab oma arusaama inimõiguste tegelikust olukorrast teatud riigis. 

Lisaks avalikele toetus- või protestimeeleavaldustele võivad vabaühendused korraldada ka silmast silma kohtumisi või nõupidamisi ametiisikutega. Mõnikord piisab juba probleemi avalikuks tegemisega ähvardamisest, et valitsuse poliitikat või praktikat muuta, nagu juhtus ka allpool esitatud näites. Kui varem kasutati sõnumi levitamiseks makilinte, plakateid ja faksiaparaate, siis nüüd kasutatakse e-kirju, petitsioone, veebisaite, blogisid ja elektroonilisi sotsiaalvõrke.

Üldiselt kehtib reegel, et mida tugevam on avalikkuse või muude mõjukate osapoolte (näiteks teiste valitsuste) toetus kampaaniale, seda suurema tõenäosusega saavutab kampaania oma eesmärgi. Isegi kui vabaühendused seda toetust otseselt ei kasuta, võivad nad oma sõnumile kaalu anda juba väitega, et vajadusel saaksid nad algatada valitsuse või valitsuste vastu meelestatud suure rahvaliikumise.

Küsimus: Kas teie riigis on korraldatud suure kõlapinnaga kampaaniaid? Mis oli nende tulemus?

d. Inimõigustealane haridus ja teadlikkus

Paljude inimõigustega tegelevate vabaühenduste tegevus sisaldab vähemalt mingis osas ka teadlikkuse tõstmise või haridusega seotud ettevõtmisi. Mõistes, et nende tegevuse tõhusus sõltub avalikkuse toetusest, püüavad vabaühendused sageli suurendada avalikkuse teadmisi inimõiguste probleemidest. Suurem teadlikkus probleemidest ja õiguste kaitsmisel kasutatavatest meetoditest tekitab tõenäoliselt ka suuremat lugupidamist, mis omakorda annab võimaluse saada avalikkuse toetust juhul, kui on vaja välja astuda mõne konkreetse inimõiguste rikkumise vastu. Just see reaalne või potentsiaalne toetus võimaldab vabaühendustel üldist inimõiguste kaitse keskkonda parandada.

Näiteid õnnestunud aktsioonide kohta

Eluasemeõiguste kaitse keskus (COHRE)

Eluasemeõiguste kaitse ja kodust väljatõstmise vastane keskus (Centre on Hous-ing Rights and Evictions, COHRE) loodi 1994. aastal, et kaitsta kogu maailmas inimeste õigust eluasemele. COHRE lähtub rahvusvahelistes inimõigustealastes dokumentides esitatud eluaseme mõiste käsitlusest, mille kohaselt see tähendab midagi enamat kui lihtsalt katust pea kohal. COHRE rõhutab, et „umbes poolel maailma elanikkonnast ei ole praegusajal piisavat eluaset, mis peaks neile olema tagatud rahvusvahelise inimõigustealase õiguse alusel”. Eluasemeõiguste kaitse tagamiseks kasutavad COHRE ja tema partnerorganisatsioonid maailmas analüüse, huvikaitset, avalikkuse harimist, koolitusi ja kohtuvaidlusi, milles käsitletakse järgmisi probleeme:

• sunniviisiline kodust väljatõstmine, 
• kinnisvaraomandi võõrandamatus, 
• maa kasutamise õigus, 
• veevarustus ja sanitaarsüsteemid, 
• naised ja eluasemeõigus, 
• kohtuvaidlused ja juriidiline huvikaitse, 
• vara tagastamine,
• suurürituste mõju eluasemeõigustele. 

2010. aasta novembris tehtud teedrajava tähtsusega otsuses COHRE vs. Itaalia leidis Euroopa sotsiaalõiguste komitee (muudetud Euroopa sotsiaalharta täitmise järelevalveorgan), et Itaalia on rikkunud romade õigusi seoses roma laagrite hävitamise ning romade Itaaliast väljasaatmisega. Pärast 2008. aastat hakkas Itaalia massiliselt välja saatma romasid, kes ei olnud Itaalia, vaid mõne muu ELi riigi kodanikud. Tuvastati järgmised õiguste rikkumised: romade diskrimineerimine ja nende eluasemeõiguse rikkumine; sotsiaalse, õigusliku ja majandusliku kaitse mittetagamine; vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase kaitse mittetagamine; sisserännanud roma perede kaitse- ja abiõiguse mittetagamine. Samuti kritiseeriti Itaalia valitsuse poliitikat ja praktikat, mille tulemusena romad pidid elama eraldatud ja äärmiselt viletsates elamistingimustes.

Artikkel 31 – õigus eluasemele

Et rakendada tulemuslikult õigust eluasemele, kohustuvad lepingupooled võtma meetmeid, mille eesmärk on:

- teha kättesaadavaks kindlale tasemele vastav eluase; 

- hoida ära ja vähendada kodutust, et see järk-järgult kaotada;

- muuta eluaseme hind kättesaadavaks piisava sissetulekuta isikutele. Muudetud Euroopa sotsiaalharta, 1996

Šveitsi keskkonnaprobleemid

Aastatel 1961–1976 ladustasid suured keemiaettevõtted üle 114 000 tonni mürgiseid tööstusjäätmeid Šveitsis Bonfolis asuvasse endisesse savikarjääri. Kuigi praegusajal oleks selliste jäätmete ladustamine ebaseaduslik, ei olnud see prügila rajamise ajal 1961. aastal veel keelatud. Mürgised jäätmed jäid sinna karjääri ning reostasid ümbruskonda mitmesuguste orgaaniliste ja anorgaaniliste saasteainetega.

14. mail 2000. aastal okupeeris umbes 100 Greenpeace’i aktivisti Baseli lähistel asuva Bonfoli kemikaalijäätmete prügilakoha, nõudes, et jäätmete ladustamise eest vastutavad kemikaalitootjad selle koha nüüd ka puhastaksid. Aktivistid teatasid, et nad hoiavad prügilat enda käes seni, kuni kemikaalitootjad annavad kindla lubaduse, et nad puhastavad selle koha viisil, mis ei põhjusta uusi ohte inimeste tervisele ega keskkonnale.

Prügila okupeerimine sundis kemikaalitööstuse esindajaid kokku saama kohalike elanike ja Greenpeace’i esindajatega ning selle tulemusena kirjutasid kemikaalitootjad lõpuks alla kokkuleppele, mille kohaselt nad pidid läbi viima puhastamist ettevalmistava uuringu 2001. aasta veebruariks ning alustama samal aastal puhastustöid. Tootjad nõustusid hoidma kohalikku kogukonda ja keskkonnaorganisatsioone puhastustöödega igati kursis ning andma kohalikele elanikele teavet kemikaalidest tingitud põhjavee ja joogivee reostuse kohta. 7. juulil 2001. aastal lõpetas Greenpeace kemikaalijäätmete ladustamiskoha okupeerimise.

Vastuseis diskrimineerimisele – Euroopa roma õiguste keskus (ERRC)

Euroopa roma õiguste keskus (European Roma Rights Centre, ERRC) tegutseb selle nimel, et roma kogukondade inimõigustega seotud teemad oleksid Euroopas ja mujal kindlalt poliitilises päevakorras. ERRC põhjalike uuringute põhjal on pidevalt saadud üksikasjalikku teavet romade õiguste olukorrast, eriti nendega seotud vägivallast, struktuursest diskrimineerimisest ning majanduslike ja sotsiaalsete õiguste mittetagamisest. ERRC püüab roma kogukondade inimõiguste olukorda parandada teadlikkuse tõstmise, poliitika arendamise ja strateegiliste kohtuvaidluste abil. Kampaaniate käigus on päevavalgele toodud romavastast vägivalda ja vaenukõnet, hariduslikku segregatsiooni, sunniviisilisi väljatõstmisi ja sundsteriliseerimist.

Inimõigustealase haridusega seotud tegevustes on ERRC põhieesmärk võimestada roma aktiviste, et nad suudaksid paremini võrdsete õiguste eest võidelda. Selleks pakutakse praktikavõimalusi ja uurimisstipendiume, korraldatakse õppepäevi ja avaldatakse käsiraamatuid, näiteks „Knowing Your Rights and Fighting for Them: A guide for Romani Activists” (Oma õiguste tundmine ja nende eest võitlemine: juhend roma aktivistidele).

ERRC poolt 2010. aastal Bulgaaria, Ungari, Tšehhi Vabariigi, Slovakkia ja Rumeenia politsei, vabaühenduste ja inimkaubandusvastaste ekspertide seas läbi viidud küsitlustest ilmnes, et hinnanguliselt moodustavad romad inimkaubanduse ohvritest Bulgaarias 50–80%, Ungaris 40–80%, Slovakkias 70% ja Tšehhi Vabariigi teatud osades kuni 70%. Roma Rights Factsheet, EHRR

Veebisait: 

Global Witness on vabaühendus, mis korraldab kampaaniaid loodusvaradega seotud konfliktide ja korruptsiooni ning sellest tingitud keskkonnakahju ja inimõiguste rikkumiste vastu võitlemiseks. Ühendus püüab päevavalgele tuua sellega kaasnevat julmust ning saata süüdlased kohtu alla.

Ühes oma kampaanias käsitlesid nad nn „vere- või konfliktiteemantide” probleemi. Nõnda nimetatakse vääriskive, mis pärinevad legitiimsetele ja rahvusvaheliselt tunnustatud valitsustele vastu seisvate jõudude või klikkide kontrolli all olevatelt aladelt ning millega rahastatakse valitsuste või ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste vastast sõjategevust. Global Witness avaldas tõendid, mis kinnitasid, et selliste loodusvaradega on rahastatud Aafrikas aset leidnud konflikte, mille tagajärjel on surnud ja kodukohast lahkunud miljoneid inimesi. Teemante on oma tegevuse rahastamise ja rahapesu eesmärkidel kasutanud ka näiteks al-Qaida ja teised terrorismirühmitused. Global Witness ühendas jõud teiste vabaühendustega ning tegi lakkamatut lobitööd, kuni kujunes ülemaailmsele teemanditööstusele vastu hakkamiseks piisava jõuga kampaania.

2000. aasta mais kohtusid teemantidega kauplevate ja neid tootvate riikide, teemanditööstuse ja vabaühenduste (sh Global Witness) esindajad Lõuna-Aafrika Vabariigis Kimberleys (siit ka nimetus Kimberley protsess) ning selle tulemusena kehtestati 2003. aastal rahvusvaheline teemantide sertifitseerimise kord. Vastavalt sellele korrale varustatakse liikmesriikide müüdavad teemandid sertifikaatidega, mis kinnitavad ostjatele, et need ei pärine konfliktipiirkonnast. Global Witness on selle korra ametlik järelevalveorganisatsioon ning viib jätkuvalt läbi kampaaniaid sellekohaste reeglite rakendamise tõhustamiseks, et teemante ei kasutataks enam kunagi konfliktide rahastamiseks, vaid et nendest saaks pigem arengut toetav vahend.

2003. aastal nimetati Global Witness konfliktiteemantide vastase töö eest Nobeli rahupreemia kandidaadiks.

Kaldteed Tuzlas

1996. aastal otsustas Bosnia ja Hertsegoviinas Tuzla linnas tegutsev puudega inimeste õigusi kaitsev vabaühendus Lotos läbi viia liiklusteadlikkust suurendava kampaania. Organisatsiooni soov oli suurendada teadlikkust puudega inimeste probleemidest liikluses ning sõnastati mitmed konkreetsed eesmärgid, näiteks eraldi parkimiskohtade loomine puudega inimestele, ühistranspordi kasutamisvõimaluste parandamine ning kõnniteede ja tänavate muutmine paremini ligipääsetavaks. Vahetult valimiskampaaniale eelnenud nädala jooksul korraldati mitmeid üritusi. Nädala lõpuks oli avalikkuse teadlikkus piisavalt tõusnud ning kõik Tuzla kõnniteed varustati kaldteedega.