Ränne ja sisserändajad

"„Arheoloogide seisukohalt on peaaegu kõik maailma inimesed sisserändajad, sest inimkond sai alguse Aafrikast umbes 200 000 aastat tagasi ja levis sealt üle kogu maailma: Euroopasse, Aasiasse, Austraaliasse ja Ameerikasse. … Tänapäeval on maailmas umbes 200 miljonit sisserändajat ning rändega seotud probleemid ja võimalused on kõikjal poliitikute ja tavainimeste tuliste vaidluste objektiks. … Võiksime nimetada 21. sajandi sisserändajate ajastuks.”
Boris Altner, ajakirjanik¹

Tänapäeva globaliseerunud maailmas liiguvad inimesed pidevalt. Ränne murendab kultuuride, rahvusrühmade ja keelte traditsioonilisi piire ning lisab mitmekesisust, kultuurilist ja majanduslikku rikkust. Paljude jaoks on ränne ka probleem või isegi oht. See põhjustab probleeme inimõiguste kaitse mehhanismidele, millel on raske tagada kõiki inimõigusi kõigile inimestele, kaasa arvatud sisserändajatele, sest sisserändajate inimõigusi rikutakse sageli.

Ränne tähendab ümberkolimist teise riiki või sama riigi teise piirkonda ning hõlmab igasugust inimeste liikumist, olenemata põhjustest. Sisserändaja mõiste määratlemine on keerulisem. Euroopa migratsioonikomitee määratluse kohaselt tähistatakse terminiga „sisserändaja” sõltuvalt kontekstist emigrante, tagasipöörduvaid rändajaid, immigrante, pagulasi, ümberasustatud isikuid, immigrantide perest pärinevaid isikuid ja/või immigratsiooni tagajärjel tekkinud vähemusrahvuse liikmeid².
Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (International Organisation for Migration, IOM) järgi hõlmab termin „sisserändaja” kõiki olukordi, kus asjaomane isik on teinud rändeotsuse vabatahtlikult isikliku mugavuse eesmärgil ilma välise sundiva jõu sekkumiseta³

Eespool esitatud kaks definitsiooni vastavad tavapärasele eristusele vabatahtlike ja sundmigrantide vahel. Vabatahtliku rände korral lahkuvad inimesed kodukohast omal. valikul, peamiselt nn „tõmbetegurite” tõttu, milleks võivad olla paremad karjäärivõimalused, kuigi võimalikud valikud on tihtipeale väga piiratud. Sundmigratsioon on enamasti tingitud „tõuketeguritest”, näiteks tagakiusamine, sõda või nälg, kui inimesed põgenevad selleks, et vältida oma põhiõiguste rikkumist. Praktikas esinevad tõuke- ja tõmbetegurid siiski alati koos. Paljud sisserändajad lahkuvad oma riigist nii majanduslikel põhjustel kui ka selleks, et vältida inimõiguste rikkumist. Isegi töörändajaid võib pidada sundmigrantideks, kui nad põgenevad olukorrast, kus nende majanduslikke õigusi rikutakse.

ÜRO pagulaste ülemvoliniku (UNHCR) jaoks moodustavad pagulased ja varjupaigataotlejad eraldi rühma, kuna nad on lahkunud kodukohast seoses tõsise ohuga oma elule ja vabadusele. Pagulaste ülemvolinik on hoiatanud, et pagulasi ülejäänud rändajatest eristavat eraldusjoont ei tohiks hägustada, kuna viimased on kolinud ühest riigist teise majanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel eesmärgiga parandada oma elutingimusi, samas kui pagulased on sunnitud põgenema, et päästa oma elu või säilitada vabadust.⁴

Küsimus: Kuidas mõjutab ränne teie riiki? Kas see on sihtkoht, lähtekoht või transiitriik?

Käesolevas käsiraamatus kasutatakse sõnu „sisserändaja”, „rändaja” ja „migrant” avaras tähenduses, pidades silmas kõiki inimesi, kes on kodukohast pikemaks ajaks lahkunud. Vajadusel tehakse siiski ka täpsemaid eristusi. Kui ei ole märgitud teisiti, siis peetakse sõnaga „ränne” silmas riikidevahelist rännet.

Rände liigid

Rände liike saab eristada erinevate tegurite alusel, näiteks motiivid, isikute õiguslik staatus või kestus.

Mõned üldiselt kasutatavad sisserändajate kategooriat on loetletud allpool.

• Ajutised töörändajad (teise nimetusega võõrtöölised).
• Kõrgelt kvalifitseeritud töö- ja ettevõtlusrändajad: tippspetsialistid, kes liiguvad hargmaiste korporatsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonide tööturul.
• Ebaseaduslikud (dokumentideta, loata) rändajad: isikud, kes sisenevad riiki ilma vajalike dokumentide ja lubadeta.
• Sundrändajad: pagulased, varjupaigataotlejad või inimesed, kes on sunnitud kolima väliste tegurite, nt relvakonfliktide või keskkonnakatastroofide tõttu.
• Pereliikmed: isikud, kes tulevad varem teise riiki rännanud lähisugulaste juurde.
• Tagasipöörduvad rändajad: isikud, kes pöörduvad pärast ajutist teises riigis viibimist algsele kodumaale tagasi.

Pagulastele, varjupaigataotlejatele ja riigisisestele põgenikele on rahvusvahelise õigusega tagatud eriline kaitse. Allpool on esitatud ÜRO pagulaste ülemvoliniku määratlused nende rühmade kohta.
Pagulane on isik, kes ei saa või ei taha päritoluriiki tagasi pöörduda, kuna ta kardab põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast"⁵
Varjupaigataotleja on isik, kes pöördub kaitse saamiseks välisriigi poole ning kelle suhtes ei ole veel tehtud otsust ametliku pagulasseisundi kohta"⁶
Riigisisene põgenik on isik, kes on sunnitud või kohustatud oma kodust või tavapärasest elukohast lahkuma, eelkõige relvakonflikti, üldise vägivallaolukorra, inimõiguste rikkumise, loodusliku või inimtekkelise katastroofi tagajärjel või selle mõju vältimiseks ning kes ei ole ületanud rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiiri."⁷

Lisaks on veel üks rühm, mille liikmed puutuvad kokku sarnaste probleemide ja inimõiguste rikkumistega, kuigi nad ei pruugi olla üldse elukohta vahetanud. Need on kodakondsuseta isikud. Need on inimesed, keda ükski riik ei tunnusta oma kodanikena ning kes seetõttu ei saa teostada üksnes kodanikele kuuluvaid õigusi. Kodakondsuseta jäämisel võib olla mitmeid põhjusi, näiteks riikide lagunemine, nagu juhtus Nõukogude Liidu või Jugoslaavia puhul, või uute riikide loomine seoses dekoloniseerimisega. Hinnangute kohaselt on maailmas umbes 12 miljonit kodakondsuseta isikut. ÜRO Peaassamblee on andnud pagulaste ülemvolinikule õiguse ennetada ja vähendada kodakondsuseta jäämist kogu maailmas ning kaitsta kodakondsuseta isikute õigusi.

Ränne tänapäeval

Arutelud rände üle algavad tavaliselt esimese maailma perspektiivist, keskendudes inimeste liikumisele arengumaade ja arenenud maade vahel. Samas liigub valdav osa rändajaid ainult oma riigi piirides. Riigisiseste rändajate arv on umbes neli korda suurem kui rahvusvaheliste rändajate arv. Isegi riikidevahelise rände puhul toimub suurem osa sellest sarnase arengutasemega riikide vahel. Umbes 60% rändajatest liigub kas arengumaade või arenenud maade vahel, ainult 37% riikidevahelistest rändajatest kolib arengumaadest arenenud maadesse ning 3% liigub vastupidises suunas⁹ Pagulaste puhul on nende arvude vahe veelgi suurem, kuna neli viiendikku maailma pagulastest asub arengumaades. Seega lasub lõviosa maailma varjupaigataotlejate ja pagulaste abistamise koormusest maailma kõige vaesematel riikidel.
Ülemaailmsed suundumused¹⁰

• Riikidevaheliste rändajate koguarv kasvas 2000. aasta 150 miljoni juurest 2010. aastaks 214 miljoni inimeseni. Neist 57% liikus kõrge sissetulekute tasemega riikide vahel.
• Kuigi rändajate osakaal maailma elanikkonnas jäi aastatel 2000–2010 samale tasemele, on rändajate poolt koju saadetava raha hulk tunduvalt kasvanud. Ametlikult ja mitteametlikult arengumaadesse saadetava raha kogusumma ületab riikide arenguabi summat kuni kolm korda.
• Pagulaste osakaal rändajate seas langes aastatel 2000–2010 8,8% tasemelt 7,6% peale.
• 2008. aastal asustati keskkonnakatastroofide tõttu ümber umbes 36 miljonit inimest.
• Konfliktide ja tagakiusamiste tõttu oli 2010. aastal kogu maailmas sunnitud ümber asuma 43,7 miljonit inimest. Nii palju ei ole neid olnud enam kui 15 eelnenud aasta jooksul. See arv sisaldab 15,4 miljonit pagulast, 27,5 miljonit riigisisest põgenikku ja üle 837 500 varjupaigataotleja.
• 2010. aastal olid 44% pagulastest ja 31% varjupaigataotlejatest alla 18-aastased lapsed. Ilma saatjata või saatjast lahutatud laste varjupaigataotluste arv samal aastal oli 15 500.

Ränne Euroopas

Vastavalt Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni 2010. aasta aruandele elas Euroopas 2010. aastal 73 miljonit sisserändajat, mis moodustas kolmandiku maailma rändajate arvust.¹¹ Vene Föderatsioon oli kõige olulisem riik nii lähte- kui ka sihtkohana. 12 miljonit seal sündinud inimest elab nüüd välismaal ning 12 miljonit mujal sündinud inimest on sellesse riiki elama asunud.¹²

Pagulaste koguarv rändajate seas 2010. aasta lõpu seisuga oli 1,6 miljonit. Euroopa sai 11 500 saatjata või saatjast lahutatud lapse varjupaigataotlust, mis moodustab 74% kõigist sel aastal esitatud taotlustest. Neist 5400 anti pagulasseisund või kohaldati nende suhtes täiendavat kaitset.¹³  Uute varjupaigataotlejate peamine sihtkoht oli Prantsusmaa, millele järgnes kohe Saksamaa. Suurim lähteriik 2010. aastal oli Serbia (kaasa arvatud Kosovo).¹⁴ Samal ajal on Serbias ka üks Euroopa suurimaid põgenike populatsioone, kuna seal elab ÜRO pagulaste ülemvoliniku andmetele 228 000 riigisisest põgenikku ja 73 600 pagulast.

Euroopas on suur hulk riigisiseseid põgenikke, kellest umbes 600 000 elab Balkani riikides ning umbes 1,1 miljonit Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias ja Vene Föderatsioonis.¹⁵ Endiselt teevad muret kodakondsuseta isikud, kes on tekkinud eelkõige Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel. Ida-Euroopas elavate kodakondsuseta isikute täpne arv ei ole teada, kuid võib olla kuni 120 000.¹⁶

Question: Kui palju inimesi lahkub igal aastal teie riigist?Kuhu nad lähevad? Miks?

Ränne ja inimõigused 

Inimõiguste ülddeklaratsioon tunnustab inimeste õigust oma riigi piires vabalt liikuda ja riigist lahkuda. Artiklis 13 öeldakse: „Igaühel on õigus riigi piires vabalt liikuda ja oma elukohta valida. Igaühel on õigus lahkuda ükskõik millisest riigist, kaasa arvatud kodumaa, ja kodumaale tagasi pöörduda.” Siiski ei olemas ühtegi rahvusvahelist dokumenti, kus tunnustataks inimõigusena õigust valida oma elukohariiki.

Sarnaselt kõigi inimestega on ka sisserändajatel inimõigused. Inimõigustealaste dokumentide sätetes räägitakse kõigist inimestest, kaasa arvatud sisserändajatest. Praktikas esineb tihti aga suur lahknevus pagulastele, varjupaigataotlejatele, võõrtöölistele ja teistele sarnastele rühmadele rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktidega tagatud õiguste ja nende tegeliku olukorra vahel. Nende inimõigusi rikutakse sageli, kaasa arvatud õigust elule, vabadusele ja turvalisusele.

Nende suurem haavatus tuleneb välismaalase seisusest: nad on ületanud riigipiiri, et siseneda teise riiki, mille kodanikud nad ei ole ning kus nad üldjuhul saavad seaduslikult elada ja töötada üksnes riigi ametivõimude eriloa alusel. Kuna nad on vastuvõtvas riigis võõrad, ei pruugi nad osata kohalikku keelt, tunda seadusi ega kombeid. Seetõttu on neil vähem teavet oma õigustest ja vähene võimekus neid õigusi nõuda. Neid võidakse diskrimineerida tööl ja igapäevaelus. Nad võivad kokku puutuda rassismi ja ksenofoobiaga ning langeda vaenukuritegude ohvriks.

Ilma vajalike dokumentideta transiit- või sihtriiki sisenevaid (või hiljem oma õigusliku staatuse kaotanud) rändajaid võidakse tabamise korral pikka aega kinni pidada ning ebainimlikult või alandavalt kohelda, andmata neile võimalust kasutada õigusabi. Dokumentideta võõrtöölisi võivad kuritarvitada ja ära kasutada ka tööandjad, immigratsiooni vahendajad, korrumpeerunud ametnikud ja kuritegelikud rühmitused. Naised võivad kergesti langeda seksuaalse ekspluateerimise ohvriks. Ebaseaduslikke rändajaid kasutavad sageli ära ka sala- ja inimkaubitsejad.

Küsimus: Milliseid sisserändajate inimõigusi teie riigis kõige sagedamini rikutakse?

Sisserändajate inimõiguste kaitsmine: rahvusvahelised dokumendid ja mehhanismid

Sisserändajate inimõigused on tagatud mitmete dokumentide ja mehhanismidega, millest mõned keskenduvad konkreetsetele rändajate rühmadele.

Õigus varjupaigale. Pagulaste kaitse

Õigus tagakiusu eest varjupaika otsida on inimõiguste ülddeklaratsioonis tunnustatud inimõigus. Selle õiguse alusel võttis ÜRO 1951. aastal vastu pagulasseisundi konventsiooni,¹⁷ millest koos 1967. aasta protokolliga sai varjupaigaõiguse üldtunnustatud norm.

See konventsioon, mida tuntakse ka Genfi konventsiooni nime all, on pagulaste kaitse nurgakivi, mis lähtub mitmest alustrajavast põhimõttest, eelkõige diskrimineerimise keeld, karistamise keeld ja tagasisaatmise keeld. Karistamise keeld tähendab, et kui isik põgeneb territooriumilt, kus tema elu või vabadus on ohtu sattunud rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu, ning ta taotleb ametiasutustelt varjupaika kohe pärast uude riiki sisenemist, ei kohaldata karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest. Tagasisaatmise keeld tähendab, et varjupaigataotlejat ei saadeta tagasi selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ülal nimetatud põhjustel ohus. Konventsiooni kohaselt tohib pagulastele kehtestada üksnes vajalikke liikumispiiranguid.

1950. aastal asutas ÜRO Peaassamblee ÜRO pagulaste ülemvoliniku büroo, mille eesmärk on tagada, et igaüks saaks teostada oma õigust varjupaika otsida. Pagulaste ülemvoliniku büroo juhatab ja koordineerib rahvusvahelist tegevust pagulaste kaitsmise alal ning kontrollib konventsiooni rakendamist.

Ühe erilist kaitset vajava rühma moodustavad lapsed, eelkõige saatjata alaealised, kuna nende puhul on inimõiguste rikkumise oht eriti suur. Pagulaste ülemvoliniku büroo on välja andnud spetsiaalsed suunised immigratsiooniasutustele, milles käsitletakse lapse parimate huvide kindlakstegemist.¹⁸ Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik on kutsunud valitsusi üles tagama, et ametlikes menetlustes arvestataks pagulaslaste arvamuste ja huvidega.¹⁹

Suhteliselt uus inimõigustega seotud probleeme tekitav nähtus on kliimamuutustest tingitud ränne ehk keskkonnaränne. Kliimapagulastel ei ole õigust saada pagulasstaatust Genfi konventsiooni alusel. Nende kaitset saab praegusel ajal tagada ainult humanitaarsetel põhjustel antavate elamislubadega. Paljud autorid peavad kliimapagulaste õigusi tekkivaks uueks õigusvaldkonnaks.

Küsimus: Kas keskkonnarändajatele tuleks tagada samasugune kaitse nagu pagulastele?

Võõrtööliste kaitse

Sisserändajate inimõiguste eriraportöör

ÜRO inimõiguste komisjon määras 1999. aastal ametisse sisserändajate õiguste eriraportööri, et „uurida võimalusi ja vahendeid, mille abil ületada takistused, mis takistavad selle haavatava rühma inimõiguste täielikku ja tõhusat kaitsmist”.²⁰ Eriraportöör Gabriela Rodríguez Pizarro leidis, et „rahvusvahelises inimõigustealases õiguses on selle koha peal lünk. Praktiliselt universaalne pagulaste kaitse süsteem võimaldab küll nende kodaniku- ja poliitiliste õiguste rikkumisi tunnustada ja heastada… Kuid samasugune tunnustamine ei ole võimalik majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rikkumise puhul, mis võivad samuti olla piisavalt tõsised, et sundida inimesi oma päritolukohast lahkuma”.²¹

1990. aastal vastu võetud ÜRO rahvusvaheline konventsioon kõikide võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta on rände ja inimõiguste valdkonna kõige põhjalikum rahvusvaheline leping. Siiski oli 2011. aasta augusti seisuga selle ratifitseerinud ainult 44 riiki, kelle hulgas polnud ühtegi suurt immigratsiooni sihtriiki. Euroopa Nõukogu liikmetest olid konventsiooni ratifitseerinud ainult Albaania, Aserbaidžaan, Bosnia ja Hertsegoviina ning Türgi. Konventsiooniga ei anta sisserändajatele uusi õigusi, kuid sätestatakse, et neid tuleb kohelda samuti nagu asjaomase riigi kodanikke ning neile tuleb tagada samasugused töötingimused. Konventsioonis deklareeritakse, et kõigile sisserändajatele tuleb tagada võimalus saada minimaalset kaitset. Selleks peavad riigid rakendama meetmeid ebaseadusliku liikumise ja illegaalsete immigrantide töölevõtmise tõkestamiseks, kuid samas rõhutatakse, et ka dokumentide sisserändajate põhilised inimõigused peavad olema tagatud.

Üks tihedalt rände ja inimõigustega seotud probleem on inimkaubandus. Kuna seadusliku rände võimalused on piiratud, võetakse sageli riske ja kasutatakse vahendajaid, kes kipuvad hädasolijaid ära kasutama. Näiteks maksavad nad kinni rändega seotud kulud ning nõuavad vastutasuks, et sisserändaja teeks inimkaubitseja heaks tööd.

Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 4 keelustatakse otsesõnu ja kategooriliselt orjus ja sunniviisiline töötamine. Euroopa Nõukogu on vastu võtnud inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni (jõustus 2008. aastal), millega pannakse osalisriikidele kohustus ennetada inimkaubandust, võtta inimkaubitsejad vastutusele ja kaitsta ohvreid. Inimkaubanduse salajase iseloomu tõttu ei tea keegi täpset inimkaubanduse ohvrite arvu maailmas, kuid hinnangute vahemik ulatub mitmesajast tuhandest kuni mitme miljonini. Euroopas on inimkaubitsejate käes lõksus pidevalt üle 140 000 inimese, kellest paljusid sunnitakse prostitutsioonile.²² Inimkaubanduse ohvriks langenud sisserändajad võivad sattuda orjusega võrreldavasse olukorda, kui nende passid konfiskeeritakse või neid hoitakse reaalselt luku taga.

Kodakondsuseta isikute kaitse

Kodakondsuseta isikute staatus on reguleeritud 1954. aastal vastu võetud ÜRO kodakondsuseta isikute staatuse konventsiooni²³ ning ka ÜRO kodakondsusetuse vähendamise konventsiooniga.²⁴ ÜRO pagulaste ülemvoliniku büroo, mille pädevuses on ka kodakondsuseta isikute õiguste kaitsmine, teeb probleemi lahendamiseks koostööd valitsuste, ÜRO teiste agentuuride ja kodanikuühiskonnaga.

ELi rändepoliitika

Schengeni lepped (1985, 1990) võimaldavad Schengeni riikide (praeguse seisuga 22 Euroopa Liidu liikmesriiki, lisaks Island, Norra, Liechtenstein ja Šveits) kodanikel vabalt liikuda ja piirkontrollita reisida. Seega saavad nad elada, õppida ja töötada seal, kus ise tahavad. Kuigi EL on varasema piirikontrolli kaotanud, on ta oma territooriumi kaitsmiseks ennast nüüd ümbritsenud suurema piiriga.

Seoses Euroopas toimuvate rändeliikumiste ja ‑mustritega on ELi liikmesriigid pikkamööda välja töötanud ühist immigratsiooni- ja varjupaigapoliitikat. Schengeni süsteem ja selle piirkontrolli mehhanism ning Dublini konventsioon (1997) koos turvalise kolmanda riigi tingimusega, mis võimaldavad soovimatuid sisserändajaid Schengeni liikmesriigi piiril lihtsamini kontrollida ja tagasi saata, on vähendanud varjupaigataotlejate ja suurendanud ebaseaduslike rändajate arvu.

Sarnast viisavaba liikumise süsteemi kasutatakse ka mõnede Sõltumatute Riikide Ühenduse riikide vahel (sinna kuuluvad kõik NSVLi lagunemise järel tekkinud riigid, välja arvatud Balti riigid ja Gruusia). Paljud Afganistanist ning muudest Kesk-Aasia riikidest pärit sisserändajad kasutavad seda võimalust Venemaale või Ukrainasse sisenemiseks, et sinna pidama jääda või edasi ELi riikidesse liikuda.

Euroopa Liidu Dublini määrus
Dublini määrusega (asendab Dublini konventsiooni) määratakse kindlaks, milline liikmesriik vastutab varjupaigataotleja taotluse menetlemise eest. Määruse alusel on loodud varjupaigataotlejate sõrmejälgede andmebaas EURODAC. Varjupaigataotlejad peavad taotlema varjupaika esimeses ELi liikmesriigis, kuhu nad saabuvad ja kus nende sõrmejäljed võetakse. Varjupaigataotleja võib saata tagasi teise ELi liikmesriiki, kui on tõendatud, et ta sisenes ELi (õhu-, mere- või maismaateed mööda) ja esitas varjupaigataotluse selles liikmesriigis. Dublini määruse kehtivusala laiendati ka mõnedele ELi välistele riikidele, näiteks Norra, Island ja Šveits. See süsteem paneb mitmele ELi liikmesriigile väga suure koormuse, kuna geograafilise asukoha tõttu siseneb suur osa varjupaigataotlejaid ELi just nende kaudu.

Euroopa Liit ootab oma naaberriikidelt üha tõhusamat tegevust, et tõkestada inimeste jõudmist ELi piirile. ELi piiride kontrollimise ülesanne antakse järk-järgult üle rändajate päritolu- või transiidiriikidele. Euroopas on muutunud tavapäraseks sisserändajate paigutamine nii ELi piires kui ka väljaspool (isegi Aafrikas) asuvatesse vastuvõtukeskustesse ning nende väljasaatmine. Sellega kaasneb hulk võimalusi inimõiguste rikkumiseks. Kriitikud väidavad, et kuigi Euroopa ehitab sõnades vabaduse, õigluse ja julgeoleku „ühisruumi”, siis tegelikult tekitab ta sellega ELi välistest riikidest pärit teisejärguliste kodanike tõrjutud alamklassi ning ehitab hoopis „Euroopa kindlust”.

Väljastpoolt Euroopat saabuvatele inimestele kehtivad viisanõuded on muutunud väga rangeks ning dokumentideta reisijate vedajate suhtes kohaldatakse tõsiseid sanktsioone. Olukord on sarnane ka Ida-Euroopa riikides. Paljude Euroopa riikide väga range poliitika võib sundida sisserändajaid kasutama Euroopasse pääsemiseks ebaseaduslikke meetodeid. Tihti langevad nad organiseeritud inimkaubitsejate ohvriks. Suurem osa ei jõua kunagi Euroopasse ja mõned surevad teel olles.

Sisserändajad ei ole kurjategijad

„Nad sõidavad üle mere kipakates ja ohtlikes paatides, paljud neist jätavad teel oma elu ning aeg-ajalt kannab meri Euroopa rannikule nende anonüümseid surnukehasid. Maad mööda tulles on nad peidetud salakaubitsejate autokastidesse ning läbivad tuhandeid kilomeetreid kitsastes ja ohtlikes tingimustes. Nad leiavad võimalusi salaja maismaapiiri ületada või kasutavad piirikontrollist läbi pääsemiseks võltsitud dokumente. ... Euroopa riigid kipuvad käsitama neid inimesi „julgeolekuohuna”. Üritades oma piire kaitsta, kuulutavad nad sisserändajad kurjategijateks, panevad nad vanglaga sarnanevatesse tingimustesse luku taha ning saadavad võimalikult kiiresti välja – isegi riikidesse, kus neid ähvardab tagakiusamine ja piinamine.
Need välismaalased ei ole kurjategijad. Nende ainus süü on soov leida paremat elu, tööd või kõige kurvemal ja murettekitavamal juhul kaitset tagakiusamise eest. Kõigil sisserändajatel on inimõigused – ja neid tuleb austada.”
Thomas Hammarberg, Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik²⁶

WKui nad jõuavad Euroopa piirile, satuvad nad silmitsi uute ohtudega, kaasa arvatud vahistamine ja väljasaatmine. Euroopa inimõigustealased dokumendid ei keela riikidel ebaseaduslikke rändajaid vahistada. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti f kohaselt on lubatud isiku „seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et vältida isiku loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid isiku väljasaatmiseks või ‑andmiseks”.

Rändajate suhtes kehtivad Euroopa Nõukogu dokumendid ja mehhanismid

Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaselt peavad Euroopa Nõukogu liikmesriigid tagama konventsioonis sätestatud õigused nii oma kodanikele kui ka kõigile nende territooriumil viibivatele isikutele.

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt arutanud Dublini määruse kohaldamise juhtumeid. Näiteks kohtuasjas M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka (2011) leidis kohus, et Belgia rikkus Euroopa inimõiguste konventsiooni, kui ta saatis ühe Afganistanist pärit varjupaigataotleja tagasi Kreekasse, kus valitsesid ebainimlikud ja alandavad kinnipidamis- ja elutingimused. Varjupaigataotluste menetlemise süsteemi vigade tõttu ei vaadatud tema taotlust nõuetekohaselt läbi. Belgia oli nimetatud asjaoludest teadlik, kuid saatis isiku sellegipoolest tagasi. Kuna Kreeka ei ole ainus riik, kes ei suuda tagada nõutaval tasemel kinnipidamistingimusi, on ELi Dublini määrusega kehtestatud süsteem sattunud kriitika alla, kuna selle aluseks on ekslik eeldus, et kõik ELi liikmesriigid on turvalised ja suudavad pagulastega toime tulla.

Paljud hagiavaldused on seotud ka võõramaalaste väljasaatmisega. Kohtuasjas Bader ja teised vs. Rootsi (2005) leidis kohus, et taotluse esitaja Süüriasse tagasisaatmise korral oleks tema õigus õiglasele kohtulikule arutamisele reaalses ohus ning seda võidakse lausa avalikult eirata ja talle võidakse määrata surmanuhtlus. Sellega rikuks Rootsi konventsioonist tulenevat kohustust kaitsta igaühe õigust elule. Asjas D. vs. Ühendkuningriik (1997) arutas kohus juhtumit, milles AIDSi põdev isik oleks saadetud välja riiki, kus tal poleks võimalust saada isegi elementaarset ravi, mis oleks nõutav artikli 3 alusel. Kohus leidis, et sel juhul tähendaks väljasaatmine õiguse rikkumist. Juhtumi Nolan ja K. vs. Venemaa (2009) puhul leidis kohus, et taotluse esitaja Venemaalt väljasaatmisest tuleneva sunniviisilise lahutamisega tema üheteistkümne kuu vanusest pojast rikutaks tema õigust austusele perekonnaelu suhtes.

Euroopa Nõukogu konventsiooniga võõrtöötajate õigusliku seisundi kohta (1977) kehtestatakse reeglid võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste tagamiseks ning nende ühiskonnas edasijõudmise ja heaolu toetamiseks. Aastate jooksul on Euroopa Nõukogu esitanud mitmeid soovitusi, milles käsitletakse riiklike varjupaigamenetluste ühtlustamist, varjupaigataotlusi menetlevate ametnike koolitamist, varjupaigataotlejate kinnipidamist, eitava vastuse korral taotlejate tagasisaatmist ning täiendavat ja ajutist kaitset.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on moodustanud migratsiooni-, pagulaste- ja rahvastikukomitee. Komitee analüüsib oma pädevusala kõige probleemsemaid valdkondi, kaasa arvatud saatjata alaealiste olukord, rände osa rahvastikuprotsessides ning sisserändajate ja pagulaste kaitse. Oma 2011. aasta aruandes väljendas komitee muret selle üle, et riikides puuduvad õigusaktid ja suunised dokumentideta laste kaitse kohta, ning kutsus liikmesriike üles rakendama asjakohaseid seadusandlikke meetmeid ning likvideerima halduslikke takistusi, diskrimineerimist, infopuudust ja muid tõkkeid, mis ei lase isikutel oma õigusi praktikas teostada.

Sisserändajate lõimumine Euroopas

Paljudes riikides tõstavad pead rassism, ksenofoobia ja sisserändajate vastased meeleolud. Sisserändajad on kergeks sihtmärgiks rassistlikele ja ksenofoobsetele poliitikutele, kes süüdistavad neid sotsiaalsete ja majanduslike probleemide põhjustamises. Vaenulikkus sisserändajate suhtes (migrantofoobia) on muutunud tõsiseks probleemiks, mis takistab ka lõimumist ja vastastikust mõistmist ning põhjustab paljudes Euroopa riikides sisserändajate võõrandumist ja nendevastast vägivalda. Mitmed tipp-poliitikud, sealhulgas Euroopa suurte riikide juhid on väitnud, et multikulturalism on läbi kukkunud.

Terrorismiga multikulturalismi vastu
Norra paremäärmuslane Anders Behring Breivik tunnistas end süüdi Oslos valitsushoonete juures korraldatud pommiplahvatuses, kus hukkus kaheksa inimest, ning Utøya saarel Norra Töölispartei noortekogu laagris vähemalt 68 inimese, valdavalt teismeliste tapmises 22. juulil 2011. aastal. Breiviki enda väitel on ta konservatiivne kristlane, kes astus vastu multikulturalismile.

Euroopas toimuvad olulised demograafilised muutused, mis torkavad rände taustal eriti hästi silma. Inimesed on hakanud kahtlema senistes lõimimise ja kultuurilise mitmekesisuse haldamise meetodites. „Oleme nüüd aru saanud, et multikulturalism võimaldab riikides tekkida paralleelühiskondadel… Seda tuleb tõkestada.” Nii ütles Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjørn Jagland.²⁸ Ent kui multikulturalism on läbi kukkunud, mis on siis lahendus? Vastus võib peituda mõtteviisis, mida nimetatakse „interkulturalismiks”. Selles tõstetakse esile igaühe õigusi ilma diskrimineerimiseta. Interkultuurses ühiskonnas on inimestel õigus säilitada oma rahvuslikku, kultuurilist ja usulist identiteeti ning sellised identiteedid on ühiskonnas sallitud. See eeldab, et terve kogukond järgib inimõiguste norme ning teiste rühmade õiguste rikkumine kultuuriliste erinevuste alusel ei tohi olla aktsepteeritav. Selline mõtteviis tagab maksimaalse sallivuse iga indiviidi valikute suhtes ning minimaalse sallivuse kõigi ideede suhtes, mis õõnestavad demokraatliku ühiskonna aluseid.

Küsimus: Kas vanasõna, et Roomas olles käitu nagu roomlane, kehtib ka sisserändajate puhul?

2008. aastal andis Euroopa Nõukogu välja kultuuridevahelise dialoogi valge raamatu pealkirjaga „Living Together as Equals in Dignity” (Elades koos võrdselt ja väärikalt). Selles poliitikadokumendis väidetakse Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigi nimel, et meie ühine tulevik sõltub sellest, kuidas meil õnnestub kaitsta ja edasi arendada Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud inimõigusi, demokraatia ja õigusriiki ning edendada vastastikust mõistmist. Interkultuuriline mõtteviis on tulevikule orienteeritud mudel kultuurilise mitmekesisuse haldamiseks. Kui me saame rääkida Euroopa identiteedist, peab see põhinema ühistel põhiväärtustel, lugupidamisel ühise pärandi ja kultuurilise mitmekesisuse suhtes ning iga inimese võrdse inimväärikuse austamisel.²⁹

Pagulaste kohanemis- ja hariduskeskus
Keskus rajati vabaühenduse Civic Assistance Committee (kodanikuabi komitee) projektina 1996. aastal, kui hulk Tšetšeenia pagulasi põgenes sõja eest Moskvasse. Moskva koolid keeldusid – õigusvastaselt – vastu võtmast õpilasi, kelle vanemad ei olnud pealinna sisse kirjutatud. Seepeale otsustasid mitmed noored hakata koolidest välja jäetud lapsi ise õpetama. 2001. aastal õnnestus komiteel saavutada olukord, kus diskrimineeriv koolidesse mittelubamine lõpetati, kuid vajadus keskuse järele ei kadunud, sest paljud sisserändajate lapsed on pidanud palju üle elama ja vajavad lisatunde.

Noorus ja ränne

Noored on alati moodustanud suure osa rändajatest. Sellele vaatamata jäetakse riiklikes ja rahvusvahelistes migratsioonidebattides noorte seisukohad enamasti tähelepanuta. Noorte rändajate vajadusi tuleks paremini tundma õppida ning nende rolli Euroopa ühiskonnas tuleks tunnustada. Euroopa Nõukogu noortepoliitika raamdokumendis Agenda 2020 pööratakse erilist tähelepanu noorte pagulaste, varjupaigataotlejate ja ümberasustatud isikutega tehtava noorsootöö toetamisele.

Ühelt poolt kasutavad noored ära liikumisvabaduse positiivseid aspekte ning võimalusi teistes riikides elada, õppida ja töötada, mida pakuvad näiteks Erasmuse programm, Euroopa noorte vabatahtlik teenistus, Euroopa Nõukogu, mitmed noorteorganisatsioonid ja teised. Teiselt poolt puutuvad noored sisserändajad kokku paljude probleemidega. Hinnanguliselt on Euroopas umbes 12 miljonit noort, kes on sündinud ja üles kasvanud ühiskonnas, kuhu nende vanemad ei ole algselt kuulunud. Kuigi need noored on Euroopa riikides üles kasvanud, peetakse neid tihtipeale ikka veel sisserändajateks.

Sallimatusega võitlemisel ja mõistmise edendamisel mängib olulist rolli kultuuridevaheline dialoog. Nii tasemehariduse kui ka mitteformaalse hariduse programmid, noortevahetus ja noorsootöö on tõhusad vahendid, mis aitavad kasvatada kultuuridevahelise suhtluse oskust, suurendada teadlikkust rändeprobleemidest ning käsitada rahvuslikku, usulist, keelelist ja kultuurilist mitmekesisust kui kasvuvõimalust, mitte kui probleemi.
Euroopa Noortefoorum avaldas 2008. aastal poliitikadokumendi noorte ja rände kohta³¹ juhtides tähelepanu sisserändajate laste, eriti vanematest ja hooldajatest lahutatud alaealiste olukorrale. Just neid ähvardab eriti suur väärkohtlemise oht ning sageli paigutatakse neid kinnipidamisasutustesse, kuigi sellega rikutakse nii ÜRO lapse õiguste konventsiooni kui ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soovitust.³² Euroopa Nõukogu noorsootöö sektsioon on koostöös ÜRO pagulaste ülemvolinikuga algatanud projekti, et kaitsta saatjata laste ning noorte pagulaste ja varjupaigataotlejate õigusi ja soodustada nende lõimumist kuni täiskasvanuikka jõudmiseni.

18. DETSEMBER

18. detsember ei ole ainult rahvusvaheline võõramaalaste päev, vaid sama nime kannab ka Belgias asutatud organisatsioon, mis töötab selle nimel, et kõigi sissrändajate õigused oleksid teada, tunnustatud ja tõhusalt kaitstud ning et loodaks keskkond, mis võimaldab sisserändajatel ühiskonnaelust täielikult osa võtta.³³ 18. detsembri organisatsioon korraldab igal aastal rahvusvahelisel võõramaalaste päeval ülemaailmse raadiosündmuse, et ühendada omavahel maailma eri paigus asuvaid sisserändajate kogukondi, tõsta esile sisserändajate saavutusi ning rääkida nende muredest. Sündmuse korraldamisse on aktiivselt kaasatud hulk raadiojaamu ja organisatsioone kogu maailmast. 2010. aastal osales kokku 147 raadiojaama nelja maailmajao 49 riigist.

Paljud sisserändajate teemadega tegelevad organisatsioonid on käivitanud koostööalgatusi. Organisatsioon Voices of Young Refugees in Europe (Euroopa noorte pagulaste hääled) püüab kuuldavaks teha noori pagulasi ja nende organisatsioone kogu Euroopas. Selleks kasvatatakse noorte pagulaste ja nende organisatsioonide võimekust, korraldatakse huvikaitset ja kampaaniaid, tugevdatakse noorte pagulaste ülemaailmseid ja piirkondlikke võrgustikke, jagatakse olulist teavet ja tutvustatakse häid tavasid.
Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu on 30 riigis asuvast umbes 70 organisatsioonist koosnev üleeuroopaline ühendus, mille eesmärk on soodustada ennetava poliitikatöö ja uuringute abil uutmoodi mõtlemist pagulastest ja varjupaigataotlejatest Euroopas. Ühendus tugevdab kontakte pagulasi abistavate vabaühenduste vahel võrgustike loomise ja erinevate ürituste korraldamise teel. Samuti pakutakse Euroopa juristidele ja advokaatidele kursusi pagulastega seotud õiguse teemal.

Lõpumärkused

1 Boris Altner. Age of Migrants (in Russian) http://www.rosbalt.ru/main/2006/06/28/258300.html
2  EEuroopa migratsioonikomitee koduleht, http://www.coe.int/t/dg3/migration/European_committee_on_Migration/default_en.asp
3 GMigratsioonisõnastik, IOM, http://www.iom.int/jahia/webdav/site/myjahiasite/shared/shared/mainsite/published_docs/serial_publications/Glossary_eng.pdf
4 ÜRO pagulaste ülemvoliniku seisukoht ülemaailmsel rände- ja arengufoorumil (Brüssel, 9.–11. juuli 2007), http://www.unhcr.org/468504762.pdf
5 Pagulaste seisundi konventsioon ja protokoll, UNHCR, http://www.unhcr.org/3b66c2aa10.pdf
6 2009 Global Trends: Refugees, Asylum-seekers, Returnees, Internally Displaced and Stateless Persons, UNHCR,  http://www.unhcr.org/4c11f0be9.html 
7 Riigisisest pagulust käsitlevad juhtpõhimõtted, UN, http://www.unhcr.org/43ce1cff2.html
8 Kõne ülemaailmsel rände- ja arengufoorumil, 10. juuli 2007
9 Inimarengu aruanne 2009, UN, 2009; http://hdr.undp.org/en/media/HDR_2009_EN_Complete.pdf
10 Allikad: Facts & Figures, IOM (http://www.iom.int/jahia/Jahia/about-migration/facts-and-figures/lang/en); Monitoring disaster displacement in the context of climate change, OCHA, IDMC & Norwegian Refugee Council, 2009; (http://www.internal-displacement.org/8025708F004BE3B1/(28httpInfoFiles)29/12E8C7224C2A6A9EC125763900315AD4/$file/monitoring-disaster-displacement.pdf); UNHCR Global Trends 2010 (http://www.unhcr.org/4dfa11499.html)
11 Maailma rändearuanne, IOM, 2010, http://migration.ucdavis.edu/mn/more.php?id=3668_0_5_0
12 Maailma rändearuanne, IOM, 2010, http://publications.iom.int/bookstore/free/WMR_2010_ENGLISH.pdf
13 UNHCR http://www.unhcr.org/4dfa11499.html
14 UNHCR http://www.unhcr.org/4d8cc18a530.html
15 http://www.coe.int/t/dg4/sport/sportineurope/ballonsrouges_en.asp
16 UNHCR http://www.unhcr.org/cgi-bin/texis/vtx/page?page=49e48d1e6
17 Seda konventsiooni nimetatakse tihti ka Genfi konventsiooniks, kuigi see ei ole üks neist Genfi konventsioonidest, milles käsitletakse sõjaolukorras lubatavat käitumist.
18 ÜRO pagulaste ülemvoliniku suunised lapse parimate huvide kindlakstegemise kohta, 2008; http://www.unhcr.org/4566b16b2.html
19 http://commissioner.cws.coe.int/tiki-view_blog_post.php?postId=71
20 Inimõiguste komisjoni resolutsioon  1999/4, http://ap.ohchr.org/documents/E/CHR/resolutions/E-CN_4-RES-1999-44.doc
21 Eriraportöör Gabriela Rodríguez Pizarro aruanne, 2000, http://www.unhchr.ch/Huridocda/Huridoca.nsf/0/a88193001b1c7492802568a3005c421e/$FILE/G0010036.pdf
22 Fakte inimkaubanduse kohta: ÜRO Narkomaania ja Kuritegevuse Büroo 2010. aasta andmete põhjal, http://www.unodc.org/documents/human-trafficking/UNVTF_fs_HT_EN.pdf
23 http://www2.ohchr.org/english/law/stateless.htm
24 http://untreaty.un.org/ilc/texts/instruments/english/conventions/6_1_1961.pdf
25 http://fortresseurope.blogspot.com
26 Seisukohavõtt ebaseaduslikus olukorras olevate sisserändajate õiguste kohta, 24. juuni 2010, https://wcd.coe.int/wcd/ViewDoc.jsp?id=1640817
27 Undocumented migrant children in an irregular situation: a real cause for concern, 2011, Parliamentary Assembly http://assembly.coe.int/Documents/WorkingDocs/Doc11/EDOC12718.pdf
28 Council of Europe warns on multiculturalism, Financial Times, 16 February 2011; http://www.ft.com/intl/cms/s/0/72c02d9a-39c6-11e0-8dba-00144feabdc0.html#axzz1bhKInsit
29 http://www.coe.int/t/dg4/intercultural/source/white%20paper_final_revised_en.pdf
30 http://www.coe.int/t/dg4/youth/Source/Resources/Documents/2010_Ragusa_Declaration_en.pdf
31 Policy paper on Youth and Migration// European Youth Forum, 2008
32 http://assembly.coe.int/main.asp?Link=/documents/adoptedtext/ta05/erec1703.htm
33 DECEMBER 18 – Annual Report 2010, http://www.december18.net/sites/default/files/d18_annual_report_2010.pdf