Punkt 1 sätestab: „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev artikkel ei takista riikidel nõuda raadio-, televisiooni- või filmiettevõtetelt tegevuslubasid.“
Väljendusvabadus on demokraatia nurgakivi ja võti paljude teiste õiguste nautimiseks. Kaitstav õigus ulatub väga kaugele, ületades tunduvalt trükivabaduse piire. See kätkeb poliitilist kõnet, ärikõnet ja loomingulist väljendust. Kohus on rõhutanud selle konstitutsioonilist tähtsust ja öelnud, et sekkumist saab õigustada ainult tungiva hädavajaduse korral ja erandeid tuleb tõlgendada kitsalt. Samuti on see öelnud, et punktis 1 kaitstavad avaldused kätkevad „mitte ainult ideesid, mida pooldavalt vastu võetakse või tajutakse kahjututena … vaid ka neid, mis solvavad, šokeerivad või häirivad riiki või mingit muud rahvastiku sektorit“. Seega arvamusi, mida peetakse äärmuslikeks ja solvavateks, ja kunsti, mida võidakse pidada siivutuks, võib põhimõtteliselt avaldada ja näidata, allutatuna piiratud eranditele punktis 2, mida tuleb tõlgendada kitsalt. Eeldatakse sõnavabadust.
Punkt 2 sätestab sellele õigusele piiravad tingimused, mida üldise mustrina on eelnevalt selgitatud, nõudes, et piirangud peavad olema (i) seaduses ette nähtud, (ii) lubatud eesmärgiga ja (iii) vajalikud demokraatlikus ühiskonnas, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad (vt punkte 73-75 ülal). Kuid see punkt möönab ka, et sõnavabaduse rakendamisega „kaasnevad kohustused ja vastutus“. Neid sõnu on Kohus kasutanud näiteks selleks, et õigustada piiranguid riigiametnike osalemisele poliitilises tegevuses (Ahmed and others v. the United Kingdom).
Lubatud eesmärgid piiranguteks, formaalsusteks, tingimuste seadmiseks ja karistusteks on:
- riigi julgeolek, territoriaalne terviklikkus või ühiskondlik turvalisus;
- tervise ja kõlbluse kaitsmine;
- kaasinimeste maine või õiguste kaitsmine;
- konfidentsiaalse teabe avaldamise vältimine;
- õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamine.
Vähestes paljudest kohtuasjadest, mis on lahendatud sõnavabaduse alusel, on kaevatud politsei või teiste otseselt avalikkusega tegelevate ametnike tegevuste üle. Tavaliselt puudutab kaebus kas rakendunud riiklikke seadusi või kõrgemate ametnike, süüdistajate või kohtute tegevusi, kes on otsustanud keelata soovimatute arvamuste või ideede väljendamise või inimesi nende väljendamise eest süüdistanud ja süüdi mõistnud. Politsei jaoks on ohutuim viis eksida sõnavabaduse lubamisega ja piirates seda ainult siis, kui selle tegemiseks on mõjuvad põhjused ühe seatud eesmärgi nimel ja kui piirang on proportsionaalne ja mittediskrimineeriv. Isegi kui asjassepuutuvad ideed on äärmuslikud, nõuab nende mahasurumine mõjusat põhjendust. Väga hoolikas tuleb olla ka ajalehetoimetuste ruumide läbiotsimisorderite väljaandmisel ja kasutamisel; ajakirjanikel on õigus oma allikaid kaitsta.
