Artikkel 3 sätestab lihtsalt, et “kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada”.
See on absoluutne õigus. Tavatuna konventsiooni sätete hulgas puuduvad lubatud erandid või piirangud ega ole ka Kohus ühtegi kehtestanud. See tähendab, et ei avalik huvi ega teiste õigused ega kannatanu teod, olgu nii ohtlikud või kriminaalsed kui tahes, saa õigustada artiklis keelatud tegevust.
Artiklile 3 on viidatud paljudes erinevates olukordades, kuid kõige tavalisem kontekst, kus see esile kerkib, on isikute kohtlemine, kellelt on võetud nende vabadus. Selle tulemusena peavad politsei ja teised kinnipeetute eest vastutavad isikud (vanglaametnikud, immigratsiooniametnikud ja isikud, kes töötavad kinnipidamiskeskustes ja kinnistes psühhiaatriaasutustes) olema eriti ettevaatlikud, et vältida selle artikli rikkumisi. Tark on teha väärkohtlemise riski varasem hindamine, eriti haavatavate kategooriates (kahtlustatavad pedofiilid, vähemusrühmad jne).
„Piinamist“ defineeritakse kui „tahtlikku ebainimlikku kohtlemist, mis põhjustab väga tõsiseid ja julmi kannatusi“. Kannatuste määr on peamine erinevus piinamise ja ebainimliku kohtlemise vahel, kuid see peab olema ka tahtlik, nt informatsiooni väljapressimiseks või hirmutamiseks. NB! Asjaolu, et informatsioon võib säästa süütuid elusid, ei õigusta piinamist. Näited tegude kohta, mille Kohus on leidnud küündivat piinamiseni, hõlmavad vägistamist, ähvardusi kahjustada perekonda, silmasidemetes hoidmist ja hukkamise teesklemist. Kannatused võivad olla nii vaimsed kui füüsilised. Piinamise lävi on muutuv, sest see, mida ei peetud piinamiseks 30 aastat tagasi, võib seda olla praegu, mil standardid tõusevad (Selmouni v. France, which concerned a suspect subjected to physical blows). mis puudutas füüsilisi hoope saanud allutatud kahtlusalust). Sama kehtib ebainimliku kohtlemise kohta.
„Ebainimlik kohtlemine“ peab jõudma tõsiduse miinimumtasemeni ja „põhjustama kas tegelikku kehalist kahju või intensiivseid vaimseid kannatusi“. See ei pea olema tahtlik ega põhjustatud sihilikult. Tüüpiliste vigastus juhtumite puhul vangistuses, kus isik on enne vahistamist või vangistamist hea tervise juures ja teda on pärast seda tõestatult vigastatud, on tõestamise kohustus võimudel, näitamaks, et jõudu ei kasutatud või ei olnud see ülemäärane või oli õigustatud ohvri enda käitumisega. Ülemäärane piiramine vahistamisel või psühhiaatrilise patsiendi puhul võib samuti küündida ebainimliku kohtlemiseni.
„Alandav kohtlemine“ hõlmab alandamist ja alavääristamist vastandina füüsilistele ja vaimsetele kannatustele. Nagu ebainimliku kohtlemise puhul, ei pea see olema tahtlik. Kõige sagedamini on alandavad kinnipidamistingimused, nt räpased ja ülerahvastatud tingimused pika perioodi vältel (Kalashnikov v. Russia). Samad tingimused võivad olla ka ebainimlikud, kui need on piisavalt tõsised. Alasti läbiotsimised võivad isegi juhul, kui need turvakaalutlustel on õigustatud, olla alandavad, kui neid viiakse läbi isiku väärikust austamata, nt avalikult või vastassoo ees. Üksikvangistus ei ole ilmtingimata ebainimlik või alandav, kuid võib seda olla, eriti pika aja jooksul. Arstiabi puudumine või selle andmisest keeldumine võib olla alandav, kui see põhjustab ärevust või stressi või kannatusi, eriti vaimuhaigetele. Vastupidine olukord sunniviisilise arstliku sekkumisega, nt vägisi söötmine, kuigi see pole põhimõtteliselt ebainimlik või alandav, võib selliseks muutuda, kui puudub meditsiiniline vajadus või seda tehakse ilma ettevaatusabinõudeta või lugupidamatult. Kõrvutage kaht vastandlikku juhtumit, kus sekkuti meditsiiniliselt, et saada kätte kahtlusaluste smugeldajate allaneelatud narkootikumid. Jalloh v. Germany, juhtumil anti jõuga oksendusvahendit, et saada tõendid, hoolimata ägedast vastupanust. Viis, kuidas seda tehti, oli alandav ja tervisele ohtlik. Leiti artikli 3 rikkumine. Bogumil v. Portugal, juhtumis tehti operatsioon kokaiinipaki eemaldamiseks avaldaja maost meditsiinilise nõustamisega ja järelevalvel pigem elu päästmiseks kui tõendite saamiseks. Rikkumist polnud. Tiheda koostöö olulisust kinnipidavate ametnike ja arstide vahel sellistes olukordades ei saa ülemäära rõhutada. Käeraudade kasutamine ei ole alandav, kui see on põhjendatult vajalik nt põgenemise või teiste vigastamise vältimiseks, kuid võib seda olla, kui käeraudades isik on haiglaravil või teda viiakse avalikkuse ette või kohtuprotsessile.
Diskrimineerimine, nt etnilistel alustel, kui see lisandub tõendile väärkohtlemise kohta, võib tõenäolisemalt viia otsuseni artikli 3 rikkumisest, näiteks juhtumil, kui mustlastest kahtlusaluseid koheldi kohtu- ja täitevorganite poolt vaenulikul ja alandav viisil (Moldovan v. Romania No. 2).
Väljasaatmine ja väljaandmine: isiku väljasaatmise või väljaandmise teisele riigile, kus neid ootab reaalne oht saada koheldud vastupidiselt artiklile 3, tulemuseks võib olla rikkumine väljasaatva riigi poolt. Nagu artikli 2 puhul, võetakse enamikel juhtudel väljasaatmise otsus vastu kõrgel kohtulikul või valitsuse tasandil. Kuid väljasaadetu tagasisaatmise tingimused on sageli politsei- või immigratsiooniametnike vastutada. Alati tuleb tagada inimlikud tingimused ja isikut, kes on tervise tõttu võimetu reisima, ei tohiks sundida seda tegema.
Positiivsed kohustused artikkel 3 järgi: kohustus ennetada artiklile 3 vastupidist kohtlemist on peamiselt valitsuse ülesanne seaduste ja regulatsioonide koostamisel. Kuid see võib tekkida ka töötasandil, nt kui sotsiaaltöötajad ei suuda kasutada mõistlikke abinõusid laste kaitsmiseks tõsise ja pikaajalise vanemliku hoolimatuse eest, millest nad olid või pidanuks olema teadlikud (Z and others v. the United Kingdom). Kui asjaga on seotud haavatavad rühmad nagu lapsed, vaimuhaiged isikud või kinnipeetud, suureneb riigi kohus ennetada väärkohtlemist.
Protseduuriline kohustus uurida: nagu õiguse elule puhul (artikkel 2), on artikli 3 vaieldava rikkumise puhul kohustus viia läbi sõltumatu, efektiivne ja kiire uurimine. Näiteks tuleb arstlikult uurida vigastusi niipea kui võimalik, et teha kindlaks, kuidas need on tekkinud. Politsei ja teised ametnikud peavad pidama korralikku ja täpset registrit oma tegevuste kohta ja kui neid süüdistatakse väärkohtlemises, tegema täielikku koostööd igasugusel uurimisel.
