Võlavangistuse keelamine (artikkel 1)
„Kelleltki ei või võtta vabadust üksnes sel alusel, et ta ei suuda täita oma lepingujärgseid kohustusi.“
Sõna „üksnes“ on oluline: artikkel ei keela vangistust, kui juhtumis esineb lisaelement nagu pettus või kuritahtlik hooletus. Artikkel hoiab ära vangistuse, kui põhjuseks on ainult suutmatus maksta lepingujärgset võlga või täita muud lepingujärgset kohustust.
Liikumisvabadus (artikkel 2)
See sisaldab kahte õigust:
- 1. igal riigi territooriumil seaduslikult viibival isikul on õigus seal vabalt liikuda ja elukohta valida;
- 2. igaühel on õigus vabalt lahkuda igalt maalt, kaasa arvatud kodumaalt.
Piirangud nendele õigustele on lubatud sarnaselt konventsiooni artiklites 8-11 esitatud tingimustele, st:
- · kui see on seadusega kooskõlas;
- · kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas kindlate eesmärkide saavutamiseks, nimelt:
- · riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või avaliku korra huvides; kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.
„Igaüks“ hõlmab ka mittekodanikke, nagu konventsiooni artiklis 1.
Piirangud vabale liikumisele ei ole sedavõrd tõsised kui konventsiooni artiklis 5 käsitletud vabaduse võtmine. Need piirangud võivad hõlmata näiteks koduaresti, liikumiskeelde, vangistust teatud linnas või piirkonnas või keeldu sinna siseneda ja kohustust regulaarselt võimudele aru anda. Selliste piirangute määramise vastuvõetavaks põhjuseks võib olla oht, et kahtlusalune põgeneb välismaale või avaldab riigisaladusi või kohtub kuritegelike partneritega (nt maffia).
Kõik piirangud peavad olema proportsionaalsed taotletava lubatud eesmärgiga. Mitme rikkumiseks peetud juhtumi puhul oldi aastaid jätkatud algselt õigustatud liikumispiirangutega, kui need olid oma põhjendatuse juba kaotanud (Labita v. Italy).
Vaba liikumise piirangud on tavaliselt määratud kohtute poolt, kuid neid rakendab politsei, kes peab hoolikalt jälgima, kas algne põhjendus jätkuvalt kehtib.
Kodanike väljasaatmise keelamine (artikkel 3)
See on absoluutne ja tingimusteta õigus, mis keelab ükskõik millise isiku sunniviisilise väljasaatmise riigist, mille kodanik ta on.
Väljasaatmine ei hõlma isiku väljaandmist teisele riigile. See toimub olukorras, kus isik peab jäädavalt lahkuma riigi territooriumilt, mille kodanik ta on, jätmata talle võimalust hiljem naasta. Isiku „kodaniku“ staatus sõltub selle sätte täitmise situatsioonis antud riigi seadustest.
Välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keelamine (artikkel 4)
See välismaalaste sunniviisilise kollektiivse väljasaatmise keeld on absoluutne ja tingimusteta.
„Väljasaatmine“ tähendab sama, mis artikli 3 puhul. Rühma väljasaatmine ei ole „kollektiivne“, kui võimud on mõistlikult ja objektiivselt iga gruppi kuuluva isiku juhtumit uurinud.
