Artikkel 14 nõuab, et „konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund.“
Artikkel 14 ei kehtesta eraldiseisvat õigust. Seda saab kasutada ainult koos teise õigusega, mis on konventsiooniga kehtestatud (või protokollidega, kui need on ratifitseeritud). Seda võidakse aga olla rikutud ka siis, kui teda on vaadeldud koos teise õigusega, kuid seda teist õigust rikutud ei ole. NB! Protokoll nr. 12 annab eraldiseisva õiguse samadel tingimustel kui artikkel 14, mis peaks selle laiemalt kehtestatavamaks tegema, kuid see pole veel paljude riikide poolt ratifitseeritud (vt. allpool).
Diskrimineerimise aluste nimekiri pole ammendav. Näiteks sõnad „nagu“ ja „või muu seisund“ juhivad tähelepanu sellele, et nimekiri on vaid illustratiivne. Kohus on tunnustanud näiteks ka põhimõtete tõttu väeteenistusest keeldumist, puuet, kirjaoskamatust ja seksuaalset orientatsiooni kui keelatud aluseid diskrimineerimiseks ning nimekirja võidakse ka täiendada.
Diskrimineerimist mõnel alusel on raskem õigustada kui mõnel teisel. Kuigi kõik põhjused on tähtsad, on Kohus siiski öelnud, et tal on vaja kaalukaid põhjendusi, et õigustada diskrimineerimist soo, seksuaalse orientatsiooni, rassi, nahavärvi, rahvuse (välja arvatud immigratsiooniküsimustes), ebaseaduslikkuse ja religiooni põhjal.
Mis on diskrimineerimine? See on juhtum, kus inimesi samas olukorras erinevalt koheldakse või erinevates olukordades inimesi samamoodi koheldakse, ilma objektiivse ja mõistliku õigustuseta. Niisiis ei ole iga eristav kohtlemine diskrimineeriv. Näiteks vang ja vaba inimene ei ole samas olukorras, nii et erinev kohtlemine võib olla õigustatud. Näiteks kaks põhilist situatsiooni. Rikkumine toimus olukorras, kus lesbil ei lubatud lapsendada vaid tema seksuaalse orientatsiooni pärast, samal ajal kui teistel vallalistel lubati (samas olukorras koheldi inimesi erinevalt) (EB v. France). Vastupidine olukord esines Jehoova tunnistaja puhul, keda oldi karistatud, sest ta oli keeldunud vormirõivaid kandmast. Teda ei lubatud eelneva karistuse tõttu raamatupidaja kvalifikatsiooni omandada. Ka sel puhul oli tegemist rikkumisega, sest tema süütegu oli olnud väga väike, kuid koheldi teda sarnaselt erinevas olukorras olevate inimestega, keda oli karistatud ebaaususe ja pettuse eest (Thlimmenos v. Greece).
"Objektiivne ja mõistlik õigustus”. Pretsedendiõigusega on Kohus juurutanud selle mõiste sarnaselt lubatud eranditega artiklite 8-11 teistes punktides: õigustuse tõestamise koorem on riigil ja seda õigustust peab rakendama proportsionaalselt (vt. ülal punktides 73-75).
Diskrimineerimisest ajendatud vägivalla vältimine on eriti tõsine ja tähtis riigi esindajate jaoks, kellel on lubatud jõudu kasutada (nt. politsei või relvajõud). Näiteks leidis Kohus rikkumise, kui tõendid näitasid, et politsei rünnak külas toimuvate rassirahutuste ajal mustlaste vastu oli rassiliselt ajendatud (Stoica v. Romania). Teisel juhul, kui kaks mustlasest kutsealust politsei poolt maha lasti, ei leidnud Kohus, et oleks rikutud Artiklit 14 vaadelduna koos artikliga 2, sest puudusid piisavad tõendid rassilise ajendi kohta. Aga rikutud oli riigi menetluskohustusi uurida põhjalikult juhtumeid, kus riigi esindajad võisid olla diskrimineerivalt motiveeritud (Nachova v. Bulgaria). Rikkumine võib olla ka see, kui riik lubab eraisikutel diskrimineerivat vägivalda kasutada. Näiteks juhtum, kus ühe religioosse grupi kogukonda ründasid teise religioosse grupi järgijad ja võimukandjad keeldusid sellesse sekkumast ning olid ükskõiksed kurjategijate vastutusele võtmise suhtes (97 members of the Gldani Congregation of Jehovah's Witnesses and 4 others v. Georgia).
Kaudne diskrimineerimine toimub siis, kui üldiselt kehtiv seadus või poliitika mõjutab ebaproportsionaalselt halvasti ühe kindla grupi liikmeid, isegi kui puudub kavatsus diskrimineerida. Nõnda leiti rikkumine juhtumis, kus ebaproportsionaalselt suur arv lapsi ühest etnilisest rühmast saadeti erivajadustega lastele mõeldud koolidesse, kuigi poliitika oli üldkehtiv. Probleem seisnes poliitika rakendamisviisis (D.H. and Others v. the Czech Republic).
Peaaegu alati, kui ametnikud tegelevad avalikkusega konventsiooni õiguste ja vabaduste valdkonnas, võib toimuda diskrimineerimine igal Artiklis 14 või Kohtu poolt tuvastatud alusel. Kõik ametnikud peavad olema hoolikad ja tähelepanelikud, et vältida eristavat kohtlemist, mis põhjustaks diskrimineerimist.
PROTOKOLL nr. 12
See protokoll kordab diskrimineerimise keelamist identses keeles konventsiooni artikliga 14, kuid põhiliseks erinevuseks on see, et see muudab selle eraldiseisvaks õiguseks, mis ei ole seotud teiste konventsiooni õiguste ambitsioonidega. Siiani on selle osalised suhteliselt vähesed riigid ja lahendatud pretsedendiõiguse juhtumeid on väga vähe, seega on raske anda juhtnööre selle tõenäolise mõju kohta.
