Riigiametnike informeerimiseks riigi Euroopa inimõiguste konventsiooni kohastest kohustustest

Käesoleva töövahendi eesmärgiks on pakkuda Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „konventsioon“) lepinguosaliste riikide ametnikele informatsiooni ja praktilisi juhtnööre, et austada nende inimeste konventsiooni kohaseid õigusi, kellega nad tegelevad, täita riikide konventsioonile vastavaid kohustusi ja sellega nii palju kui võimalik vältida konventsiooni rikkumisi.

Kellele on see töövahend mõeldud

Töövahend on esmajoones mõeldud õigussüsteemis  töötavatele ametnikele ja neile, kes vastutavad seaduse jõustamise või isikuvabaduse äravõtmise eest. Spetsiifiliselt hõlmab see (kuid ei piirdu sellega) politseid, vanglaametnikke, immigratsiooniametnikke ja töötajaid kinnistes psühhiaatriaasutustes või muudes asutustes, mis kannavad hoolt haavatavate isikute eest.

Laiemalt on töövahend mõeldud ka kõigile ametnikele, kes suhtlevad avalikkusega viisil, mis tõstatab potentsiaalseid konventsiooni kohaseid teemasid, näiteks sotsiaaltöötajad, registripidajad ja litsentsiametite ametnikud.

See ei ole mõeldud kohtunikele, advokaatidele või kõrgematele riigiteenistujatele, vaid neile, kes on „eesliinil“. See ei eelda eelnevaid juriidilisi teadmisi.

Töövahendi kasutamine

  • Ülevaade konventsiooni ja selle protokollidega antud õigustest ning riigi vastavatest kohustustest järjekorras, nagu sätted esinevad. (NB! Nagu ülal märgitud, ei ole kõik riigid kõigi protokollide lepinguosalised, III osa avaldab  avaldamise hetkel kehtiva situatsiooni selle kohta, kes on milleks kohustunud.) Neid sätteid, mis kõige sagedamini esinevad ametnike töös, kellele see töövahend on koostatud, on käsitletud detailsemalt kui neid, mis esinevad harva. Töövahendi eesmärgiks ei ole hõlmata kõiki potentsiaalseid teemasid, nagu seda teeks juriidiline käsiraamat; see kontsentreerub valikuliselt kõige olulisematele ja sagedasti kohatavamatele.
  • Küsimused ja kontrollnimekirjad, mis toovad esile punktid, mille üle järele mõelda, et aidata ametnikel otsustada, kas potentsiaalne probleem konventsiooni kohaselt tekib, lisaks nooldiagramm.

Konventsioon ja kuidas see toimib

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (kasutades konventsiooni ametlikku nime) on rahvusvaheline leping Euroopa Nõukogu (mitte segi ajada Euroopa Liiduga) liikmesriikide (praegu 47) vahel. Euroopa Nõukogu loodi pärast teist maailmasõda rahvusvahelise organisatsioonina demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi edendamiseks. Konventsioon võeti vastu 1950. aastal.

Riigid on kohustatud täitma konventsiooni kohustusi, kui nad saavad ratifitseerimisega selle pooleks. Kõik liikmesriigid on konventsiooni ratifitseerinud.

Konventsiooni juurde kuulub palju valikulisi protokolle, mis täiendavad selle sätteid, ühendades konventsiooniga tagatud olulised õigused. Liikmesriigid võivad valida, kas aktsepteerida valikulisi protokolle, neid ratifitseerides, ja mitte kõik riigid ei ole kõiki valikulisi protokolle heaks kiitnud. Te peaksite kontrollima, millised valikulised protokollid on ratifitseerinud teie riik, Euroopa Nõukogu Lepingu kantselei veebilehelt.

Please note: We invite you to send us any suggestions that may improve the content or the presentation of this website. Please feel free to fill in this information on the contact form provided for this purpose.

 

 

 

Tagasi Orjuse, sunniviisilise ja kohustusliku töötamise keelamine

“Orjus” tähendab “isiku staatust või olukorda, kelle suhtes tarvitatakse mingit või kõiki omandiõigusega seotud  volitusi“. Juhtumil, kus noorelt tütarlapselt, kes oli toodud tema kodumaalt, nõuti pika tööajaga  tasuta töötamist ühe perekonna heaks ja elamist nende majas ilma võimaluseta oma olukorda muuta, leidis kohus, et ta ei olnud ori (kuna perekond ei „omanud“ teda), vaid ta oli sunnitööl (Siliadin v. France) kuna tema elukoht ja tema töö sunniti talle peale tema tahte vastaselt.

“Sunniviisiline või kohustuslik töö” on see, kui isikult nõutakse töötamist või teenuse osutamist karistuse ähvardusel. Artikli 4 punkt 3 loetleb kolm olukorda, mida ei peeta sunniviisiliseks või kohustuslikuks tööks:

  • a) seaduslikus vangistuses olevate vangide tehtav töö;
  • b) sõjaväeteenistus (või selle tunnustatud vaste);
  • c) töö, mis on osa tavalistest kodanikukohustest (nt vandekohtu ülesanded).

 Sellest võib tuleneda ka positiivne kohustus uurida, eriti inimkaubanduse ja koduse sunnitöö juhtumitel. Uurimine peab rahuldama samu avatuse, efektiivsuse ja sõltumatuse nõudeid, mida on kirjeldatud ülal artiklites 2 ja 3 (vt punkti 23 ülal).

Download the abstract

  • Diminuer la taille du texte
  • Augmenter la taille du texte
  • Imprimer la page