Vägivald: mõiste ja näited

Mis on vägivald?

Vägivald on keeruline mõiste. Sageli peetakse vägivallaks vigastuse, kahjustuse, ilmajäetuse või isegi surmaga lõppeda võiva jõu kasutamist või sellega ähvardamist. See võib olla füüsiline, sõnaline või psühholoogiline. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratluse järgi on vägivald „tahtlik kehalise sunni või jõu kasutamine – kas tegelik või sellega ähvardamine – teise isiku, grupi või kogukonna vastu, mille tagajärjeks on vigastus, surm, psühholoogiline kahjustamine, väärareng või ilmajäetus".¹ Selles definitsioonis rõhutatakse tahtlikkust ning laiendatakse mõistet ka jõuvahekordadest tingitud tegudele.

Laiendatud tähenduses hõlmab vägivald lisaks otsesele käitumuslikule vägivallale ka struktuurset vägivalda, mis on sageli teadvustamata. Struktuurne vägivald tekib ebaõiglaste ja ebavõrdsete ühiskonna- ja majandusstruktuuride tagajärjel ning avaldub näiteks vaesuse ja mitmesuguse ilmajäetuse kujul.

Forms of violence can be categorised in many ways. One such classification includes:

Vägivalla vorme saab liigitada mitmeti. Üks võimalik liigitus on järgmine:

• otsene vägivald ehk kehaline või käitumuslik vägivald, näiteks sõda, kiusamine, perevägivald, tõrjumine, piinamine;
• struktuurne vägivald, näiteks vaesus, esmastest elatusvahenditest ja õigustest ilmajäetus; rõhuvad süsteemid, mis orjastavad, ähvardavad ja ahistavad dissidente, vaeseid, jõuetuid ja tõrjutud inimesi;
• kultuuriline vägivald, näiteks teatud identiteetide ja eluviiside alavääristamine ja hävitamine, seksism, agressiivne rahvuskesksus, rassism, kolonialism ja muud vaimse tõrjumise vormid, millega õigustatakse agressiooni, domineerimist, ebavõrdsust ja rõhumist.

Küsimus: Kas teie kogukonnas esineb otsest, struktuurset ja/või kultuurilist vägivalda? Millisel kujul?

Vägivald maailmas

Igal aastal kaotab maailmas vägivalla tõttu elu üle 1,6 miljoni inimese. Iga vägivalla tagajärjel hukkunu kohta tuleb mitu korda rohkem neid, kes saavad vigastada ning kannatavad mitmesuguste kehaliste, seksuaalsete, reproduktiivsete ja psüühiliste probleemide all. Vägivald paneb riikide majandustele tohutu koormuse tervishoiu- ja korrakaitsekulude ning kaotatud tootmisvõimsuse tõttu.
Maailma Terviseorganisatsioon²

Struktuurse ja kultuurilise vägivalla vormid on ühiskondades väga sügavalt juurdunud, nii et mõnikord peetakse neid lausa loomulikuks. Selline vägivald kestab kauem ning omab seetõttu samasuguseid lõpptagajärgi nagu otsene vägivald. Mõnel juhul võivad rõhutud selle tõttu pöördudagi otsese vägivalla teele. Struktuurne ja kultuuriline vägivald avaldub näiteks vaesemate piirkondade elanike väiksemates haridusvõimalustes, välismaalaste piiratud juurdepääsus vaba aja tegevustele, kahjulikes töötingimustes teatud tegevusaladel ning paljudes muudes olukordades, mis takistavad otseselt inimestel oma õiguste teostamist. Ometi ei peeta selliseid vägivalla vorme kuigi sageli inimõiguste rikkumiseks. Allpool on esitatud mõned näited vägivalla eri vormide kohta maailmas. Need ei ole ainsad omataolised. Lisateavet relvakonfliktide mõju kohta võib leida sõda ja terrorismi käsitlevast osast ning mitmetest muudest käesoleva käsiraamatu osadest.

Sõjalised kulutused, relvakaubandus ja vägivald

Üks suurimaid ohte rahule on kahtlemata relvade tootmine ja nendega kauplemine. See on suuresti seotud relvatootmise majanduslike, rahanduslike ja ühiskondlike aspektidega. Relvade tootmist ja eksporti soositakse sageli majanduslikel põhjustel, mõtlemata, kuidas see mõjutab rahu ja julgeolekut. Maailma sõjalised kulutused kasvavad pidevalt. 2010. aastal kulutati maailmas sõjandusele hinnanguliselt 1230 miljardit eurot. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi andmebaasist nähtub, et kõige suuremad sõjalised kulutused on Ameerika Ühendriikidel (530 mld eurot), kellele järgnevad Hiina (90 mld) ja kolm Euroopa riiki: Ühendkuningriik ja Prantsusmaa (44,7 mld) ning Venemaa (44 mld). Rahvusvahelise Rahubüroo (International Peace Bureau) hinnangul kuluks aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks 248 mld eurot aastas ehk umbes 20% maailma sõjalistest kulutustest.

Küsimus: Kui palju kulutab teie elukohariik aastas relvade tootmisele ja ostmisele?

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul hukkub relvavägivalla tagajärjel aastas 740 000 naist, meest, noorukit ja last, kellest suurem osa elab vaesuses. Enamik relvastatud tapmisi ei leia aset sõjaolukorras, kuigi ka relvakonfliktides hukkunud inimeste arv on endiselt suur. Lisaks sellele saab tohutu hulk inimesi relvavägivalla tagajärjel vigastada ning peab taluma sellest tingitud pikaajalisi kannatusi. Amnesty International’i andmetel kaasnes 60% organisatsiooni poolt dokumenteeritud inimõiguste rikkumise juhuga väike- ja kergrelvade kasutamine.⁴

Relvakaubanduse ohjamine

Ülemaailmse haardega kodanikuühenduste liit Control Arms viib läbi kampaaniat, et sõlmida õiguslikult siduv rahvusvaheline leping, mis keelustaks tehingud relvade ja laskemoonaga. Kampaanias rõhutatakse, et riigisisesed õigusaktid ei suuda kohaneda relvakaubanduse suureneva globaliseerumisega, kuna erinevaid relvadetaile toodetakse eri kohtades ning transporditakse siis kokkupanemiseks kolmandatesse riikidesse. Control Arms kutsub üles sõlmima „kuulikindlat” relvakaubanduskokkulepet, mis paneks valitsustele vastutuskohustuse ebaseaduslike relvatehingute eest.
www.controlarms.org

Kiusamine

Kiusamine on isikutevahelise vägivalla vorm, millega noored kokku puutuvad ja mida sageli ei peetagi vägivalla ilminguks. Kiusamine tähendab korduvat agressiivset käitumist eesmärgiga kellelegi haiget teha. See võib esineda füüsilise, psühholoogilise või sõnalise vaenulikkusena. Kiusamist võib esineda igal pool, kus inimesed üksteisega suhtlevad, näiteks koolis, tööl või mis tahes muus sotsiaalses kohtumispaigas. Kiusamine võib olla otsene (kiusatav ja kiusaja puutuvad vahetult kokku) või kaudne (näiteks kuulujuttude levitamine või kellegi kahjustamine interneti teel). Kuigi täpseid statistilisi andmeid on raske koguda, ilmneb uuringutest, et kiusamine on järjest kasvav probleem. Kiusamise ohvrid ei julge sageli kiusamisest rääkida, mistõttu neid on äärmiselt raske kindlaks teha ja toetada.

Kas kehaline karistamine on õigustatud?

Kehaline karistamine on kõige levinum lastevastase vägivalla vorm, millega rikutakse laste inimõigusi. Minevikus on väidetud, et lapsele laksu andmine on kahjutu karistusmeetod, mis võimaldab vanematel oma lapsi kasvatada. Teised jällegi on pidanud seda vägivaldseks teguviisiks. Euroopa Nõukogu kampaania Raise Your Hand Against Smacking (tõsta käsi laksuandmise vastu) tekitas liikmesriikides ägedaid vaidlusi ning võttis selle kombe suhtes inimõigustest lähtuva seisukoha.

Soopõhine vägivald

Soopõhine vägivald on üks kõige levinumaid struktuurse ja kultuurilise vägivalla vorme. Seda esineb igas ühiskonnas ning selle tagajärjed mõjutavad praktiliselt kõiki inimesi. ÜRO Rahvastikufondi andmetel peegeldab ja kinnistab sooline vägivald meeste ja naiste ebavõrdsust ning „ohustab ohvrite tervist, väärikust, turvalisust ja iseseisvust. See hõlmab suurt hulka inimõiguste rikkumisi, kaasa arvatud laste seksuaalne kuritarvitamine, vägistamine, perevägivald, seksuaalsed rünnakud ja ahistamine, naiste ja tüdrukutega kaubitsemine ning mitmed kahjulikud rahvakombed. Kõik sellised rikkumised võivad jätta sügavaid psühholoogilisi arme, halvendada naiste ja tüdrukute üldist tervislikku seisundit, kaasa arvatud nende reproduktiiv- ja seksuaaltervist, ning lõppeda mõnel juhul ka surmaga"⁵.Soopõhine vägivald ei pea olema tingimata kehaline. Tegelikult kannatavad noored inimesed väga tihti suulise vägivalla all. Eriti sageli on sihtmärgiks noored LGBT-inimesed ja tüdrukud.

Konfliktiolukordades muutuvad naised eriti kaitsetuks ning tekivad uued naistevastase vägivalla vormid. Need võivad ulatuda massivägistamistest kuni seksuaalsete kallaletungide, sundrasestamise ja seksuaalse orjuseni. Relvakonfliktide ajal tekib soorollide vahele selge eristusjoon ning naisi nähakse anastatava territooriumi juurde kuuluvate objektidena.

Vägivald inimõiguste kaitsjate vastu

Inimõiguste rikkumiste uurimine ja neist teatamine, inimeste harimine ja õigluse saavutamiseks kampaaniate korraldamine võib olla ohtlik tegevus. Inimõiguste kaitsjad on isikud, kes üksinda või koos teistega edendavad ja kaitsevad inimõigusi rahumeelsete ja vägivallatute vahenditega. Oma töö tõttu võivad inimõiguste kaitsjad langeda mitmesuguse vägivalla ohvriks, sealhulgas peksmine, alusetu vahistamine või hukkamine, piinamine, tapmisähvardused, ahistamine ja laimamine, sõna- ja ühinemisvabaduse piiramine.

ÜRO määras 2000. aastal ametisse eriraportööri, kelle põhiülesanne on toetada inimõiguste kaitsjaid käsitleva 1998. aasta deklaratsiooni rakendamist. Inimõiguste kaitsjate „kaitsmine” hõlmab nii kaitsjate endi kui ka inimõiguste kaitsmise õiguse kaitset. Eriraportöör kogub, võtab vastu ja vaatab läbi infot inimõiguste kaitsjate olukorra kohta, reageerib vastavalt vajadusele, edendab deklaratsiooni tõhusat rakendamist ning esitab strateegiasoovitusi inimõiguste kaitsjate kaitse kohta.⁷

Küsimus: Kui vaba ja ohutu on inimõiguste rikkumisest teatamine või selle hukkamõistmine teie riigis?

Võitlus ressursside pärast

Läbi ajaloo on vägivaldseid konflikte põhjustanud võitlus loodusvarade, näiteks vee, põllumaa, mineraalõli, metallide ja maagaasi omamise ja kontrolli pärast. Teatud ressursside ammendumise ja teiste (nt vee või põllumaa) vähesuse probleem süveneb eelduste kohaselt veelgi seoses tarbimise kasvu ja kliimamuutustega. See võib põhjustada uusi piirkondlikke või rahvusvahelisi pingeid, mis võivad kaasa tuua ka relvakonflikte.

Küsimus: Kuidas osaleb teie riik nappide ressursside pärast konkureerimises?

Rahu, inimeste turvalisus ja inimõigused

Sõda ja vägivald toovad paratamatult kaasa inimõiguste rikkumisi. Inimõiguste kultuur on rahuolukorra saavutamise vältimatu eeltingimus. Püsivat rahu ja julgeolekut on võimalik saavutada vaid siis, kui kõik inimõigused on teostatud. Rahukultuuri ülesehitamine ja säilitamine on kogu inimkonna ühine ülesanne.

Mis on rahu?

Rahukultuur on mõjule pääsenud siis, kui maailma inimesed mõistavad globaalseid probleeme, oskavad lahendada konflikte ja võidelda õigluse eest vägivallatute meetoditega, elavad rahvusvaheliste inimõiguste ja õigluse normide järgi, oskavad väärtustada kultuurilist mitmekesisust, peavad lugu meie planeedist ja üksteisest. Sellise harituseni saab jõuda üksnes süstemaatilise rahuhariduse abil. Organisatsiooni Hague Appeal for Peace rahuhariduse kampaania

Ülal esitatud kampaaniaavaldus lähtub avaramast rahumõistest: rahu ei tähenda üksnes vägivaldsete konfliktide puudumist, vaid ka õigluse valitsemist ning lugupidamist inimõiguste ja meie planeedi suhtes.

Tunnustatud Norra konfliktiuurija Johan Galtung on määratlenud rahu kaks aspekti. Negatiivne rahu tähendab sõja ja vägivaldsete konfliktide puudumist riikide vahel ja riikide sees. Positiivne rahu tähendab sõja ja vägivaldsete konfliktide puudumist koos olukorraga, kus valitseb õiglus ja areng.

Sõja puudumine ei taga veel seda, et inimesed ei kannata psühholoogilise vägivalla, repressioonide, ebaõigluse ning õiguste teostamisvõimaluste puudumise all. Seetõttu ei saa rahu määratleda üksnes negatiivse rahuna. Rahu mõistel on ka oluline kultuuriline mõõde. Läänemaailmas seostub rahu traditsiooniliselt välismaailmas valitseva olukorraga, kuid paljudes kultuurides hõlmab see ka inimese sisemist rahu (meelerahu, südamerahu). Näiteks maiade traditsioonis on rahu seotud heaolu mõistega – rahu tähendab ideaalset harmooniat meie elu eri aspektide vahel. Seega tuleks rahu käsitada nii sisemise kui ka välise protsessina, mis meid mõjutab.

Inimeste turvalisus

Rahu ja vägivalla teemaga on tihedalt seotud inimeste turvalisuse mõiste, kuna vägivald põhjustab enamasti teatud ilmajäetust. Turvalisus on seotud üksikisikute ja kogukondade kaitsega nii otsese füüsilise vägivalla ohu kui ka vaesusest ning muudest sotsiaalse, majandusliku või poliitilise ebavõrdsuse vormidest, looduskatastroofidest ja haigustest tingitud kaudsete ohtude eest. Riik ei pruugi olla välise rünnaku all ja seal ei pruugi toimuda sisekonflikti, kuid see võib sellele vaatamata olla ebaturvaline, kui seal puudub näiteks võimekus õiguskorra tagamiseks, kui suured rahvahulgad on sunnitud ümber asuma nälja tõttu, kui rahvast laastavad haigused, kui inimestel ei ole toimetulekuks vajalikke esmaseid vahendeid või kui nad ei saa teostada oma inimõigusi.

Inimeste turvalisus toetab inimõigusi, sest turvalises ühiskonnas on välistatud kõige rängemad ohud inimõigustele ning seal toetatakse selliste süsteemide arendamist, mille abil inimesed saavad endale toimetulekuks, väärikuse tagamiseks ja põhivabaduste teostamiseks vajalikud vahendid: vabadus puudusest, vabadus hirmust ning vabadus iseseisvalt enda nimel tegutseda. Selle saavutamiseks kasutatakse kahte üldist strateegiat: kaitse ja võimestamine. Kaitse tähendab inimeste kaitsmist otseste ohtude eest ning turvalisust tagavate normide, menetluste ja institutsioonide väljatöötamist. Võimestamine aitab inimestel oma potentsiaali realiseerida ning ühiskonna asjade otsustamises täiel määral osaleda. Kaitse ja võimestamine on üksteist vastastikku tugevdavad strateegiad ning mõlemad on vajalikud.

Küsimus: Kuidas mõjutab ebaturvalisus teie noorterühma noori?

Rahu on selline ühiselu vorm, mis võimaldab kõigil ühiskonnaliikmetel oma inimõigusi teostada. See on inimõiguste teostamise möödapääsmatu eeltingimus. Rahu tekib tänu inimõigustele: mida enam ühiskond oma liikmete inimõigusi edendab, kaitseb ja nende teostamist võimaldab, seda suurem on tõenäosus, et õnnestub vägivalda tõkestada ja konflikte rahumeelselt lahendada.

Kuid üha enam on hakatud ka rahu ennast käsitama inimõigusena, mis kuulub uude, nn „solidaarõiguste” õigusvaldkonda.

Rahvusvaheliste inimõiguste ja rahuõiguse seos on väga tugev, sest rahu puudumine toob kaasa arvukalt inimõiguste rikkumisi.

Näiteks inimõiguste ülddeklaratsioonis tunnustatakse õigust turvalisusele ja vabadusele (artikkel 3), keelatakse piinamine, ebainimlik ja alandav kohtlemine ja karistamine (artikkel 5) ning kutsutakse üles looma rahvusvahelist korraldust, kus deklaratsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on võimalik täies ulatuses rakendada (artikkel 28). Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis keelatakse igasugune sõjapropaganda ning „igasuguse rahvusliku, rassilise ja usulise vihavaenu toetamine, mis kujutab endast diskrimineerimisele, vaenulikkusele ja vägivallale õhutamist” (artikkel 20).

Õigus rahule on kodifitseeritud ka mõnes regionaalses dokumendis, näiteks inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartas ja Aasia inimõiguste hartas. Ka Euroopa Nõukogu asutamise aluseks oli veendumus, et „õiglusel ja rahvusvahelisel koostööl põhinev rahupüüdlus on vajalik inimühiskonna ja tsivilisatsiooni säilimiseks”.

Õigus rahule ÜRO inimõiguste nõukogus

„Inimõiguste nõukogu …
1.  kinnitab, et meie planeedi inimestel on püha õigus rahule;
2. kinnitab samuti, et inimeste rahuõiguse kaitsmine ja selle teostamise edendamine on kõigi riikide põhikohustus;
3.  rõhutab rahu tähtsust kõigi inimeste jaoks kõigi inimõiguste tagamisel ja kaitsmisel;
4.  rõhutab samuti, et inimühiskonda rikasteks ja vaesteks jagav sügav eraldusjoon ning üha suurenev lõhe arenenud ja areneva maailma vahel on suureks ohuks ülemaailmsele heaolule, rahule, inimõigustele, julgeolekule ja stabiilsusele;
5.  rõhutab lisaks, et rahu ja julgeolek, areng ja inimõigused on ÜRO süsteemi alustalad ning kollektiivse turvalisuse ja heaolu vundament…"¹¹

2010. aastal vastu võetud Santiago deklaratsioon rahu kui inimõiguse kohta on üks kõige põhjalikumaid rahu kui inimõigust käsitlevaid dokumente. Deklaratsioonis tunnustatakse üksikisikute, rühmade, rahvaste ja kogu inimkonna „võõrandamatut õigust õiglasele, kestlikule ja püsivale rahule” (artikkel 1) ning käsitatakse riike üksikult, ühiselt ja mitmepoolsete organisatsioonide liikmena kui põhilisi institutsioone, kelle kohustus on rahu kui inimõigust tagada. Lisaks kutsutakse deklaratsioonis üles andma haridust rahu ja kõigi muude inimõiguste kohta ja nimel, sest rahuharidus on vältimatu eeltingimus, et inimesed õpiksid sõdadest hoiduma ning looma endale identiteedi, mis ei ole kammitsetud vägivallast. Deklaratsioonis nimetatakse „positiivse rahu” elementidena õigust turvalisusele ning õigust elada ohutus ja tervislikus keskkonnas, mis hõlmab ka „vabadust hirmust ja puudusest”. Rahuõiguse aspektid on ka õigus käsu mittetäitmisele ja siseveendumuslikule keeldumisele, õigus vastu seista rõhumisele ning õigus desarmeerimisele.

Deklaratsioonis on eraldi artikkel pühendatud ohvrite õigustele, kus sätestatakse nende õigus nõuda õiglust ning loetletakse rahust kui inimõigusest tulenevad kohustused.

Küsimus: Mida tähendab rahu kui inimõigus praktikas teie jaoks?

Õigustatud (riiklik) vägivald

Vägivald ei ole alati tingimata ebaseaduslik või õigusvastane. Mõnikord on vägivallateod vajalikud teiste inimeste inimõiguste kaitsmiseks. Mul võib olla vaja kasutada vägivalda enesekaitseks. Ma eeldan, et politseinik kasutab äärmuslikus olukorras mingisugust vägivalda, et kaitsta mind või minu perekonda vägivaldsete inimeste eest. Minu inimõigus turvalisusele eeldab, et riik ja tema esindajad kaitsevad mind vägivalla eest. Inimõiguste raamistiku kohaselt on riigi või võimuesindajate vägivallateod põhjendatud (ja mõnikord vajalikud) juhul, kui need toimuvad kindla korra kohaselt ning inimõiguste norme järgides. See tähendab ka ohvri õiguste austamist.

Siit tekib omakorda küsimus, kas mõned inimõigused on teiste suhtes ülimuslikud: õigus elule on kindlasti inimõigus, kuid sellegipoolest esineb olukordi, kus inimesi koheldakse vägivaldselt või tapetakse karistusena nende tegude pärast.

Kogu ajaloost võib leida näiteid, kuidas kodanikuliikumised on aidanud ühiskonda muuta ning inimõiguste teostamisvõimalusi parandada. Sellegipoolest surutakse rahumeelseid liikumisi sageli maha vägivaldsete politsei- või sõjaväeaktsioonidega. Sellega piiratakse inimeste sõna- ja ühinemisvabadust. 2011. aastal alanud araabia kevade liikumises korraldasid Tuneesia ja Egiptuse noored rahumeelseid kogunemisi ja nõudsid oma inimõigusi, kuid riiklikud relvajõud ründasid ja vahistasid neid ning paljud kaotasid selle käigus elu.

Küsimus: Millal on politsei relvastatud sekkumine õigustatud?

Inimõiguste aspektist ei tähenda kuriteo toime pannud isikult vabaduse võtmine seda, et inimene kaotab talle loomuomase inimsuse. Sellepärast ei tohi riigi meetmed teiste suhtes vägivaldselt käitunud isikute vastu olla meelevaldsed, vaid riigid peavad austama ka kurjategijate inimväärikust, peavad kaitsma neid piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise eest. Üks vanglakaristuse eesmärk on vangide sotsiaalne rehabiliteerimine.

Tõhusalt toimiva ja õiglase kriminaalõigussüsteemi tagamiseks on vaja õigusriiki ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitset. Sellegipoolest juhtub kahjuks sageli, et lisaks süütute inimeste kaitsmisele¹², tegeletakse kinnipidamisasutustes ka inimõiguste rikkumisega. Inimõiguste standardites, eelkõige lapse õiguste konventsioonis nõutakse, et riigid peavad rakendama noorte õiguserikkujate suhtes erilisi rehabilitatsioonimehhanisme, näiteks kehtestama seadusi ja menetlusi ning looma asutusi spetsiaalselt nende laste jaoks, keda kahtlustatakse või leitakse süüdi olevat kriminaalseaduse rikkumises (artikkel 40). Kahjuks seda alati ei tehta. Organisatsiooni Penal Reform International väitel võib see, kuidas ametivõimud noori õiguserikkujaid kohtlevad, põhjustada pikaajalisi füüsilisi ja psüühilisi tervisehäireid. Näiteks kokkupuude vägivaldse käitumisega kinnipidamisasutuses ning lahusolu oma perest ja kogukonnast võib rehabilitatsiooni eesmärgile vastu töötada ning tõugata noort veelgi rohkem kuritegelikule teele. UNICEFi hinnangul viibib praegu maailma kinnipidamisasutustes üle ühe miljoni lapse.

Küsimus: Kas vangistus on tõhus meetod kuriteo toime pannud laste ja noorte rehabiliteerimiseks ja kasvatamiseks?

Surmanuhtlus

Surmanuhtlus on keelustatud nii Euroopa inimõiguste konventsiooni kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga (1. protokoll). Surmanuhtluse keelustamine ei tähenda heakskiitu kurjategija poolt toime pandud inimõiguste rikkumisele. Keeld lähtub veendumusest, et vägivalla vastu ei saa võidelda vägivallaga. Lisaks väljendab surmanuhtluse keelustamine arusaama, et kohtusüsteem ei ole eksimatu: ajalugu kinnitab, et kohtu eksimust ei saa kunagi täielikult välistada ja alati jääks püsima oht, et hukatakse vale inimene. Kuid surmanuhtluse keelustamine kinnitab ühtlasi õigust elule, inimväärikusele ja õiglasele kohtumõistmisele.

2011. aastal mõisteti teadaolevalt surma 1923 inimest 63 riigis ning täide viidi 676 hukkamist 20 riigis. Samas ei sisalda see arv 676 neid tuhandeid, keda Amnesty International’i hinnangul on hukatud Hiinas.¹³  Valgevene on ainus Euroopa riik, kes veel 2012. aastal viis täide hukkamisi. Amnesty International’i andmetel teatatakse Valgevenes surmamõistetutele kohtuotsuse täideviimisest ainult mõned minutid enne hukkamist. Hukkamine toimub lasuga kuklasse. Pereliikmeid teavitatakse alles pärast hukkamist ning matmispaika hoitakse saladuses.

Noored ja rahukultuur

Konfliktide muundamine, lepitamine, rahuharidus ja mälestamine on aktsioonid, mis annavad lootust vägivallavaba elukorralduse ja rahukultuuri kujunemisele. Me peame minevikust õppima ning püüdma vältida selliseid kohutavaid inimsusevastaseid kuritegusid, mida eelmised põlvkonnad pidid üle elama. Mitmel pool maailmas toimuvad endiselt kohalikud sõjad ja relvakonfliktid. Julgustav on teada, et me ei ole kaitsetud ning meie käsutuses on vahendeid vägivalla kõrvaldamiseks. Noortel on selles muutuses täita oluline roll.

Euroopa Nõukogu töötab selle nimel, et edendada sotsiaalset õiglust, vältida vägivaldsete konfliktide eskaleerumist, hoida ära sõdu ja terrorismiakte. Organisatsioon õhutab poliitilisi liidreid ja kodanikuühiskonda ehitama ja hoidma vägivallakultuuri asemel rahukultuuri ning suurendab teadlikkust vägivalla hinnast, rahumeelse tuleviku väljavaadetest, demokraatia ja demokraatlike oskuste tähtsusest, edendab humanismi, inimväärikust, vabadust ja solidaarsust.

Euroopa Nõukogu noorsootöö sektsioonil on üle 40 aasta kogemusi kultuuridevahelise õppe, konfliktide muundamise ja inimõigustealase hariduse valdkonnas.

Kui Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee võttis vastu kultuuridevahelise dialoogi valge raamatu „Living Together as Equals in Dignity” (elades koos võrdselt ja väärikalt), kinnitas see taolise lähenemisviisi poliitilist aktuaalsust ning rõhutas vajadust kultuuridevahelise dialoogi järele, et arendada ja kindlustada rahumeelset ühiskonda.

Noortevaldkonna eest vastutavate Euroopa ministrite 7. konverents (Budapest 2005) oli pühendatud vägivallavastasele noortepoliitikale. Lõppdeklaratsioonis kinnitasid ministrid ühiselt, et oluline on võtta arvesse kõiki vägivalla vorme ja nende mõju, töötada välja vägivalla ennetamise strateegiaid ning tunnustada noori inimesi kui aktiivseid osalejaid vägivallaennetuses, „kasvatades ühtlasi nende vastutustunnet ning edendades aktiivselt nende osalust ja koostööde” kõnealuses valdkonnas. Deklaratsioonis kinnitatakse ka, et inimõigustealane haridus täidab vägivalla ennetamisel olulist ülesannet.

Ministrite konverents oli lõppakordiks projektile, mille eesmärk oli võidelda igapäevaelus esineva vägivalla vastu ning mille käigus töötati välja mitmeid õppevahendeid ja algatusi vägivalla ennetamiseks ja maandamiseks, näiteks käsiraamat elava raamatukogu projektide korraldajatele.

Noortevaldkonna eest vastutavate Euroopa ministrite 7. konverents (Budapest 2005) oli pühendatud vägivallavastasele noortepoliitikale. Lõppdeklaratsioonis kinnitasid ministrid ühiselt, et oluline on võtta arvesse kõiki vägivalla vorme ja nende mõju, töötada välja vägivalla ennetamise strateegiaid ning tunnustada noori inimesi kui aktiivseid osalejaid vägivallaennetuses, „kasvatades ühtlasi nende vastutustunnet ning edendades aktiivselt nende osalust ja koostööde” kõnealuses valdkonnas. Deklaratsioonis kinnitatakse ka, et inimõigustealane haridus täidab vägivalla ennetamisel olulist ülesannet.

Ministrite konverents oli lõppakordiks projektile, mille eesmärk oli võidelda igapäevaelus esineva vägivalla vastu ning mille käigus töötati välja mitmeid õppevahendeid ja algatusi vägivalla ennetamiseks ja maandamiseks, näiteks käsiraamat elava raamatukogu projektide korraldajatele.

Rahuhariduse levitamine
Pärast 2011. aasta noorte rahulaagrit otsustasid kuus Iisraelist ja Palestiinast pärit osalejat jätkata omavahelisi kokkusaamisi riikide relvarahu „rohelisel joonel”. Lisaks algsele kuuele osalejale liitub selle pärastlõunase kokkusaamisega mitmeid teisi noori mõlemalt poolelt, et pidada ühiseid arutelusid, rääkida oma lugusid ja lihtsalt lõbutseda. Ühtlasi teevad nad tööd oma kogukondades kummalgi pool piiri, külastades iga kord mõnda inimest kogukonnas, keda käimasolev konflikt kuidagi on mõjutanud.

2011. aastal algatatud noorte rahusaadikute projekt aitab kaasata noortejuhte rohujuuretasandi rahuharidusprojektidesse, mille eesmärk on konfliktsete olukordade muundamine rahumeelseks. Projekti viivad läbi spetsiaalset väljaõpet saanud noored, kes tugevdavad Euroopa Nõukogu kohalolu konfliktist puudutatud piirkondades ja kogukondades.

Vaenu nullimine

Viimasel kahel aastal täitusid Serbia multikultuurse linna Prijepolje tänavad „sobimatu” grafitiga, mis oli täis vaenukõnet võõramaalaste ja teiseusuliste (moslemid, õigeusklikud) vastu. Enamasti olid autoriteks kahe huligaanide kamba poisid. Minu projekt toob kokku kümme 14–18-aastast poissi mõlemast huligaanide kambast ja vähemusrahvustest ja -religioonidest, kes hakkavad linna kaunistama uue grafitiga, et nullida varasema vaenugrafiti mõju. Samal ajal filmitakse rahu kindlustamise teemalist dokumentaalfilmi. Projekt peaks looma tugeva aluse rahu kindlustamisele, vastastikusele mõistmisele ja sallivusele. Edo Sadikovic, organisatsioon JUMP, Serbia (noorte rahusaadikute projekt)

Rahuvõrgustikud

Allpool esitatud näited peaksid andma ülevaate rahu kindlustajate ja inimõiguste kaitsjate organisatsioonide ja ühenduste mitmekesisusest ja loomingulisest.

Combatants for Peace (Rahuvõitlejad) – varem vägivallatsüklis aktiivselt osalenud ja nüüd rahu eest võitlevate palestiinlaste ja juutide ühisliikumine.

Search for Common Ground (Ühisosa otsing) – viib ellu konfliktide muundamise programme.

Responding to Conflict  (Konfliktile reageerimine) – pakub konfliktide muundamise alast väljaõpet. Nende veebisaidilt võib leida inspireerivaid näiteid ja koolituskonspekte.

Global Partnership for the Prevention of Armed Conflict (Relvakonfliktide ennetamise globaalne partnerlus) – ülemaailmne võrgustik, mis püüab saavutada rahvusvahelist konsensust, et vägivaldsetele konfliktidele reageerimise asemel on parem neid ennetada.

United Network of Young Peacebuilders (Noorte rahuehitajate ühendvõrgustik) – rahumeelsete ühiskondade nimel töötavaid noorteorganisatsioone ühendav võrgustik.

Lõpumärkused

1 Aruanne vägivalla ja tervise kohta maailmas, WHO 2002: http://whqlibdoc.who.int/hq/2002/9241545615.pdf
2 www.who.int/violence_injury_prevention/violence/en/
3 Stockholm International Peace Research Institute (SIPRI):  www.sipri.se
4 http://controlarms.org/wordpress/wp-content/uploads/2011/03/killer_facts_en.pdf 
5 www.unfpa.org/gender/violence.htm
6 ÜRO eriraportöör Barbara Frey eduaruanne, "Prevention of human rights violations committed with small arms and light weapons", UN Doc. E/CN.4/Sub.2/2004/37, 21 June 2004, para 50 
7 Allikas: www.ohchr.org/EN/Issues/SRHRDefenders/
8 Evans, A., Resource scarcity, fair shares and development, WWF / Oxfam, Discussion paper, 2011  
9 From the film Barrio De Paz
10 Nelsa Libertad Curbelo on endine nunn ja Ecuadori tänavajõukude vahendaja
11 ÜRO Peaassamblee, 15. juuli 2011, inimõiguste nõukogu dokument A/HRC/RES/1/7/16.
12 Ühendkuningriigi kriminaalõigussüsteemi eesmärkide põhjal, vt: http://ybtj.justice.gov.uk/
13 Amnesty International’i statistika surmanuhtluste kohta
14 Don't judge a book by its cover – the Living Library Organiser's Guide, Abergel R. et al, Council of Europe Publishing, 2005